Olen pikema aja vältel jälginud õunapuude õitsemist, viljumist ja saagikust ning nende omavahelisi seoseid. Enne 1997. aastat vaheldusid head õuna-aastad halbadega korrapäratult, kuid 1997. aastast alates on kõik paaritud aastad osutunud saagirikkaks ja paarisaastad saagivaeseks.
Küsimus ei ole kindlasti aastates, vaid õitseajal valitsenud ilmastikutingimustes, mida näitab alljärgnev tabel.
1997 õitsemise algus 1. juuni (soodne), hea õuna-aasta
1998 18. mai (öökülm), halb õuna-aasta
1999 21. mai (soodne), hea õuna-aasta
2000 9. mai (öökülm), halb õuna-aasta
2001 18. mai (soodne), hea õuna-aasta
2002 13. mai (öökülm), halb õuna-aasta
2003 25. mai (soodne), hea õuna-aasta
2004 10. mai (öökülm), halb õuna-aasta
2005 24. mai (soodne), hea õuna-aasta
2006 20. mai (öökülm), halb õuna-aasta
2007 21. mai (soodne), hea õuna-aasta
2008 9. mai (öökülm), halb õuna-aasta
2009 18. mai (soodne)
Eeltoodust võib järeldada, et õitsemist ja viljumist soodustavad järgmised tegurid: mida hilisem on õitsemise algus, seda suurem on hea saagi võimalus.
Mida pikem on õitsemisperiood, mil päikselised päevad vahelduvad kerge vihmaga, seda soodsamad tingimused kujunevad tolmeldajate lendlemiseks ja saagile aluse panemiseks.
Seevastu halvad ilmastikuolud (öökülm, tugev vihm, rahe, torm) põhjustavad saagi osalist või täielikku hävimist.
Tänavu alustasid suvisordid "Martsipan" ja "Krügeri tuviõun" õitsemist 18. mail. Esimese vaatluse põhjal võib öelda, et mõlema sordi viljumine on rikkalik.
Tuntud suvisort "Valge klaar" alustas tänavu õitsemist alles 22. mail koos talisortide "Tellissaare", "Cortlandi" ja "Meelisega".
Juhul kui puul on arvukalt viljaalgmeid, pole ta suuteline neid kõiki üles kasvatama ja poetab närbunud algmed umbes kuu jooksul maha. See eneseregulatsioon ei tööta alati edukalt ja tulemuseks on liigne saak, kusjuures kvaliteetseid vilju on vähe.
Käsitsi saagi harvendamine on väga töömahukas, eeldab kogemusi ja madalakasvulisi puid. Saagi kujunemist mõjutavad samuti kahjurputukad ja kärntõbi.
Kuigi aiapidajatel hoolt ja tegevust jagub, on tänavune kevad olnud õunasaagi kujunemiseks soodne. Minu vaatlusandmed pärinevad väikesest hobiõunaaiast Sauga vallas.
Hea saagi saamiseks tuleb õunapuud kasvuperioodil väetada. Olen kasvatanud õunapuid pärast istutamist kaheksa kuni kümme aastat mustkesas ja väetanud regulaarselt orgaaniliste väetistega. Pärast rohukamarasse jätmist annan üle aasta puu kohta kaheksa kuni 12 ämbritäit komposti.
Aiandusalane kirjandus soovitab võtta kandeealise puu kohta umbes kilogramm liitväetist.
Olen andnud puu kohta 200-250 grammi nitrofoskat või täisväetist, valades need kahel korral vesilahusena (100-200 grammi kümne liitri vee kohta) võra piiridesse maasse löödud aukudesse. Kui puude aastakasvud on vähemalt 35sentimeetrised, on toitainete vajadus normis.
Kärntõve levikut soosib vihmane ilm. Nakatuvad nii lehed kui viljad. Lõhenenud viljadel võib areneda puuviljamädanik. Vigastatud lehed pärsivad puu arengut. Minu aias on kärntõbe esinenud "Krügeri tuviõunal", "Valgel klaaril" ja "Suislepal".
Kärntõvenakkust tekitav seen talvitub varisenud lehtedel, seega tuleb need sügisel koristada. Haigus levib vähem hoolikalt lõigatud võras.
Varakevadel enne pungade puhkemist või sügisel pärast lehtede langemist tuleb pritsida karbamiidi-vesilahusega (500 grammi kümnele liitrile veele). Vajadusel pritsida Effektoriga (viis grammi kümne liitri vee kohta) kaks nädalat pärast õitsemist.
Õunakoi liblikad munevad juunis-juulis. Seitsme-kaheksa millimeetri pikkused punakad röövikud uuristavad õuntesse käike, mille tagajärjel muutub õun kõlbmatuks. Tõrjeks sobib Fastac (kaks kuni neli milliliitrit kümnele liitrile veele).
Õunamähkuri liblikad munevad pärast õitsemist. Roosakal seljal asuvate tumedate täppidega röövikud kahjustavad mitut vilja. Tõrje on sama mis õunakoi puhul.
Kevadel kooruvad võrsetel talvitunud munadest lehetäi rohelised vastsed, kes kahjustavad pungi ja hiljem lehti. Möödunud aasta põuasel kevadel tekitasid lehetäid olulist kahju. Vigastatud lehed rulluvad, viljade ja puu areng pidurdub. Täide ilmumisel tuleb pritsida Fastaciga (kaks kuni neli milliliitrit kümnele liitrile veele) või raudrohuleotisega (700-800 grammi kuivatatud raudrohtu, kümme liitrit keeva vett, lasta seista kaks ööpäeva).
Enne pritsimissegu valmistamist peab tutvuma juhendiga ja pidama kinni ohutusnõuetest. Pritsimisest on kasu pärast päikese loojumist või pilves ilmaga.
Spetsialistide seisukohalt vajab üks õun normaalseks arenguks vähemalt 40-50 haigustest kahjustamata lehte. Olen aastate jooksul püüdnud käsitsi harvendades seda vahekorda saavutada. Et silm harjuks, olen alati teinud mõne kontrolloksa. Harvendatud oksal paiknevad viljad umbes 15sentimeetriste vahedega.
Tööd alustatakse pärast õitsemist ja järelharvendus lõpetatakse juuli keskel. Harvendamine kindlustab kvaliteetse saagi osa olulise suurenemise.
Õunapuul on kindel koht Eesti talupojakultuuris. Esimesed kultuurõunapuu istikud tõi minu kodukülla 1880. aastal Carl Robert Jakobson. Mäletan oma vanavanemate aias kolme suurt Jakobsoni puud, mis hävisid ülejäänud aiaga 1939/1940. aasta talvel.
Kõigis maakodudes olid õunaaiad, pereliikmetel aga omanimelised puud. Tavaliselt valati lapse ristimisvesi õunapuule ja ristitu sai selle omanikuks. Maakoolides olid samuti õunaaiad ja lapsi õpetati puid pookima ning istikuid kasvatama. Enne Teist maailmasõda olid põllumajandusnäitustel esindatud õunadki.
Koolide ja kodude jõulupuid ehtisid alati õunad. Magustoitu valmistati kuivatatud õuntest.
Viimati nägin õunu aiandus- ja mesindusseltsi näitusel 30 aastat tagasi. Õunapuude istikuid Vanal turul sel aastal ei pakutudki.