/nginx/o/2013/06/04/1806814t1hafcf.jpg)
Kulus rohkem kui nädal, et Kalev Vilgats Pärnu Postimehes selgitaks: Indrek Tarand polnud sugugi ainuke võidukas üksikkandidaat Euroopa Parlamendi valimistel (artikli allservast võib aru saada, et signaal sellest kirjutamiseks tuli Brüsselist). Samal ajal põrutatakse mitmest pealinna rauast jätkuvalt juttu sellest, nagu kulutanuks Tarand valimiskampaaniaks vaid 33 000 krooni.
Justkui poleks kümned tuhanded tallinlased nädalajagu näinud tee ääres hiidportreesid samast mehest. Ju olid need tehtud tasuta ja rentigi ei võetud! Palju usutavam on muu: sellest nähtusest ilmselt ikkagi anti teada toimetustele, saadeti ise sõnumeid, artikleid, paluti kohale tulla kaameraga ... ei miskit! Ei siis ega praegu.
Minule meenutab praegu toimuv sügist 1999, mil Isamaaliit sõlmis pretsedenditu tehingu Jevgeni Koganiga, mis vaikiti nii kapitaalselt maha, et Keskerakonnal tuli välja käia raha suurlehtedele vastava uudise avaldamiseks makstud reklaamtekstina. Mahavaikijate raev sai peatse lahenduse avaldamiskeeldudega neile, kes julgesid asja torkida.
Raske ennustada, kuidas nüüd asjad lõpevad, ent oleks aeg tunnistada, et Tarandi valimisvõidu taga on Eesti ajakirjanduse üksmeelne toetus. Või ehk nimetab keegi mõnda Eesti meediaüksust, mis viimasel nädalal Tarandit ei toetanud? Sest nii sai isegi meedia avaldada oma rahulolematust valitseva koalitsiooni suhtes. Vahest tohiks seda seisu kutsuda Tarandi kasuks kallutatuks?
Noriks rohkemgi, aga on võimalus uhkeldada: meie, neljas võim, tegime Tarandi! Ja kui varem (1999-2007) Eesti trükiajakirjandust rohkem umbusaldati, kui usaldati, siis nüüd võime küll kinnitada: trükimeediat usaldatakse taas. Pealegi võitis oma poiss ja omade huvides.
Kuna oli teisigi üksikkandidaate, ei vaja Tarandi eelistamine lisaselgitust. Ta on läbi ja lõhki valitsenud koalitsiooni mees (skandaalitsejaid ja tülitsejaid on Stenbocki maja ümber veel). Sestap ei riskinud ükski meediaväljaanne millestki ilmajäämisega.
Küll paneb mõtlema Tarandi kehv esinemine Tallinnas Savisaarega võrreldes, kui viimasena mainitu sai pealinnas kaks viiendikku (42 850) oma häältest, siis Tarand vaid viiendiku (20 562). Ja vastupidi: kui vaesed maakonnad olid siiani kesikute marjamaad, tegi sedapuhku just seal puhta töö Tarand (4:3). Järgnevad võrdlused on suhtelised, ent madalama valimisaktiivsusega 2004. aasta europarlamendi valimistel oli hääletajaid 232 230, neist 72 332 Tallinnas, äsja vastavalt 397 183 ja 108 528. Igal juhul tähendab see, et valimisaktiivsus kasvas meil maapiirkondades. Viis aastat tagasi said nii Toomas Hendrik Ilves elik sotsiaaldemokraadid kui Keskerakond mõlemad oma häältest kolmandiku Tallinnast.
Tarandi triumf maal kinnistab tema kui populisti mainet ja teeb temast Jüri Toomepuu kuubis.
Praegu ei kujuta keegi ette, mida Tarand võiks Brüsselis teha Eesti väikelinnade ja maarahva heaks. Mida suudab järgmisel viiel aastal ära teha Eesti meedia, mis tegi Tarandist maakondades läbi löönud protestikandidaadi.
Eduloo nukraim külg on see, et Tarandi tulemus tõenäoliselt ei mõjuta karvavõrdki kehtivat valimissüsteemi. Teised Brüsselisse pääsenud on ju sellega rahul!
Kinniste nimekirjade vastu vaidlesid riigikogu eelmises koosseisus vaid üks erakond ja sõltumatud kandidaadid. Viimasena nimetatuid ehk teema ülalhoidjaid ja taganttorkijaid enam pole.
Mis aga puutub parteide sõnapidamisse, siis 2003. aasta valimiste ajal lubas viis erakonda presidendi otsevalimisi, et Toompeale pääsenult kohe hakata vastavat algatust välja suretama. Nagu see sündis varem 1994, 1996 ja hiljemgi.
End osavalt võimule toimetanud Eesti erakondade ladviku kitsas ring kord kättesaadust juba ei loobu. Veel vähem võimust Brüsselist tuleva raha üle.
Uskumatu, aga mõte kirjutada nii peretraditsioonide jätkajatest kui Euroopa Parlamenti pääsenud üksikkandidaatidest sündis Brüsselist sõltumata toimetuses. ("Peretraditsiooni jätkajad Brüsselis", PP 11.06 ja "Üksikkandidaate oli teisigi", PP 16.06.) Palusime Euroopa Parlamendi pressi- ja infoosakonna Eesti toimetuselt selleks abi ja viisaka lehena tänasime avalikult. Ei mingit signaali Brüsselist või Burkina Fasost.