Indrek Tarand: Võib juhtuda, et saan oma tahtmise üksikmehena kindlamalt kui väga suure fraktsiooni liikmena

Foto: Andres Adamson

Euroopa Parlamendi järgmise koosseisu liikmel Indrek Tarandil on kiire aeg. Ta teeb ettevalmistusi oma esimeseks viieks aastaks Euroopa Parlamendis. Üle-euroopaline parlament koguneb avaistungile 14. juulil.

Tartu ajast vanast Pälsoni ühikast meelde jäänud Indrek Tarand pole suurt muutunud. Samasugune irooniline muie, vahedalt lõikava keele ja ütlemisega, endiselt huvitav vestluskaaslane. Tõsi, korralikult halli meelekohtadel.

Kui Pärnu Postimees soovis Euroopa Parlamendi vastselt liikmelt intervjuud, vastas Tarand mobiilile Brüsselist. Leppisime kokku, et küsimused talle, vastused meile.

Mis mees õigupoolest olete? Kus on teie ema- ja isapoolsed juured?

Vanavanemate järgi olen pärit Hallistest, Valgast, Kuimetsast ja Harju-Jaanist. Sugupuud algavad tõestatult kõik Rootsi ajast, varasemaid teateid ei ole võimalik leida peamiselt tänu Peeter I kaaslaste tegudele Eestis.

Millised on tõekspidamised, mis on kujundanud teie maailmavaadet?

Mul on mõni tõekspidamine küll. Näiteks see, et sirge jutt on ikkagi etem kui keerutamine. Olen tähele pannud, et valel on enamasti lühikesed jalad. Kuid kas nende põhjal saab kokku maailmavaade, ei oska öelda. Selle aluseks on ehk soov mitte teha teistele seda, mida ei taha, et nemad sulle teeksid. Väetima ja nõrgema toetamine on minu meelest aumehele omane joon. Dogmade kohta küsimuste esitamise enesestmõistetavus ehk ka.

Julius Kuperjanovi hauale jõuluajal küünla viimine tegi teie akadeemilisse karjääri aastase augu. Seda aega õnnestus täita lihttööga. Kas oli nii, et käed käisid, aga pea mõtles omasoodu?

Tegelikult ikkagi kaheaastase augu, sest Nõukogude armee kestis just nõnda palju. Enne seda sain tõepoolest Tallinnas mullatöölise leiba maitsta. Maitses hästi, sest esiteks sain üksi rohkem palka kui kõrgema haridusega vanemad kahepeale kokku ja teiseks on tore vaadata mõningaid puudesalusid, mis minu istutatud.

Teiega seostub väga uuenduslik turundustrikk ajast, mil ajaloolasena hakkasite ülikooli lõpetama ja panite Eesti Ekspressi kuulutuse, et olete valmis kaaluma pakkumisi. Kas võimalus hakata koolmeistriks (olla 5.b klassi juhataja) või teha teadust, ei köitnud?

Minu ülikoolist väljumine oli hästi põneval ajal, näis, nagu oleksid kõik võimalused lahti. See kuulutus oli iseenesest mõeldud kui väike paroodia kriitikameeleta reklaamitegevusele. Aga omandas natuke laiema mõõtme tõepoolest.

Teadlasetüüp ma nii eriti ei ole. Vähemalt on minust palju paremaid selle valdkonnaga tegelejaid. Õpetajana töötamise vastu poleks mul midagi olnud, paraku kujunes teisiti. Ei salga, et oma osa selles kujunemises on olnud õpetajaameti kehv tasu, võrreldes palju lihtsamate töödega ministeeriumides ja linnaosavalitsustes.

Üks põnevamaid aegu, vähemalt minu meelest, oli teile siis, kui töötasite valitsuse eriesindajana Narvas. Miks sellest perioodist on nii vähe räägitud, pole vist üldsegi kirjutatud ja miks te ise pole sellest ajast midagi kirja pannud? Kui lähedal me tookord ikkagi olime Kirde-Eesti vabariigile?

Narva oli tõesti põnev töö ja tagantjärele tarkusega võib nentida, et sain hakkama. Tegelikult on sellestki kirjutatud, aga rootslaste tellimusel. See kirjatöö on omas ajas piisav. Ise ma veel memuaristikaga ei tegele.

Intervjuu tarbeks võin öelda, et eks see asi oli juuksekarva otsas küll – poleks Eesti oma kaarte õigesti mänginud ja Lääne toetust saanud ning kui Venemaal oleksid jämeda otsa enda kätte saanud Jeltsini vastased, võinuks praeguse seisu asemel tekkida märksa halvem olukord.

Kantslerikarjäär välisministeeriumis oleks põhimõtteliselt võinud kesta siiani, siis oleksite koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsleri Marika Priskega kõige staažikamad kõrged riigiametnikud. Mis teile endale välisministeeriumi ajast kõige enam on meelde jäänud? Kas on midagi, mille puhul võite särki rebida ja öelda: mina tegin selle või teise asja ära?

Põhimõtteliselt oleks ehk võinud kesta kantslerikarjäärgi, kuid ma ei tea, kas see oleks olnud hea. Mingil ajal on vaja vahetust ja teistsugust lähenemist igas organisatsioonis. Loomulikult ei arva ma, et Ojulandi elevandisammud portselanipoes oleksid teretulnud vaheldus. Kuid ma tajusin ka enne neid enda juures väsimust, liigset rutiini ja ideedenappust.

Aga need olid mulle ikkagi unustamatud aastad ja mul on üsna kuhjaga häid mälestusi nii inimestest kui olukordadest. Praegu ei hakka särki rebima ega oma tulemusi loetlema. Aga kui Economisti kunagist hinnangut ”Eestil on Ida-Euroopa parim välisteenistus” meenutada, siis eks tilluke osa sellest oli ju minu töö.

Laidoneri muuseumi direktori kohale asudes läksite mõneks ajaks justkui varju, kuid millist rolli on muuseumidirektori töö teie elus mänginud? Milline on Laidoneri muuseumi koht Eesti ajaloomälu säilitamisel ja uurimisel?

Muuseumitööle minekut ei käsitlenud ma mingi varjumisena, vastupidi: see on ikkagi erialane väljakutse. Miks siis omal ajal museoloogiat õpitud sai? Pealegi on Laidoneri muuseum kui meie sõjaajaloo keskne talletamise ja uurimise asutus üpris oluline koht.

Mõelgem korraks sõjamuuseumidele Rootsis, Soomes, Inglismaal, Belgias, Ungaris, Kreekas. Muidugi, meie Vabadussõja muuseum likvideeriti ja hävitati ning taastada on seda teatud mõttes võimatu. Aga selle vaimu taastamine ei peaks võimatu olema. Ju kui kõik laabub nii, nagu oleme kavandanud, on juba lähitulevikus Eestis ehk Põhja-Euroopa ägedaim sõja- ja meremuuseumi ühistöö nii meie inimestele kui külalistele valla.

Kuidas sattusite telesaate juhiks? Seal ju tavaliselt pole nii, et astud uksest sisse: “Tervist, tahaks saadet juhtida!”. ”Teletaip”, “Kas oled targem kui 5.b?”, mis veel?

Tõepoolest. Ei ole mina kunagi üheski telemajas koputamas käinud, et andke mulle midagi teha, näiteks ilmateadet lugeda. Tootjad on pakkunud: kas tahaksid sellises või teistsuguses asjas kaasa lüüa? Ning kui on hea projekt, toredad tegijad, milleks siis keelduda? Teisisõnu, olen sattunud neid saateid tegema tootjate tahtel ja juhuse alusel. Näiteks viis aastat tagasi kutsuti tegema Euroopa Parlamendi valimiste otsesaadet, mis oli omaette kogemus. Seekord arusaadavatel põhjustel seda saadet mulle teha ei pakutud.

Ja ”Põhjala pärlite” nimeline kultuurisaade oli hästi hariv ja tore töö, paraku ei suudetud Euroopast osaliselt rahastatava projekti jätkusuutlikkust kohalikele otsustajatele küllaldaselt selgitada, nii et see jäi ühekordseks.

Millal otsustasite pürgida üksikkandidaadina Euroopa Parlamenti? Kas oli mingeid kõhklusi? Mida lapsed, abikaasa, ema-isa sellest arvasid?

Otsustasin jaanuari lõpul sellel aastal, aga kindlalt väljendasin oma soovi 23. aprillil. Siis polnud kellelgi enam midagi arvata, tuli otsustatu alusel tegutseda ja elada. Kõhklusi? Muidugi oli ja kuidas veel! Võrdluse võiks tuua, kas just mugavalt, on iseasi, aga kaevikus oleva sõduriga, kes ilma käsuta jookseb heast peast kaevikust välja, et lähedal langenud vaenlaselt laskemoona ja relvi omadele rebida. Ei ole ju ratsionaalne, eks? Pere ja lähedaste toetuseta poleks asjast küll midagi välja tulnud.

Öelge ausalt, kui tõenäoliseks pidasite kandideerimise õnnestumist? Omalt poolt tunnistan puhtsüdamlikult, et tõsisemalt hakkasime teie võimalusi arvestama alles pärast seda, kui üks arvamusuuringuid lubas mandaati üksikkandidaadilegi ja just teile. Pigem pelgasime, et kogute küll suure arvu hääli, ent neist siiski ei piisa parlamenti minekuks ja hääled lendavad tuulde.

Õnnestumise tõenäosust pidasin väikseks, ent mitte olematuks. Ma ei mäleta, millal, aga mu väikse valimistiimi liikmed ehk mäletavad, et ühel õhtul, enne viidatud küsitluste asja, ütlesin neile: ”Täna on mul esimest korda selline tunne, et lähebki läbi.”

See oli niisugune sisetunne, mis põhines teatud tagasisidel inimeste, usaldusisikute käest. Mingit poolteaduslikku alust siis veel polnud. Aga tegelikult kuulub mu tänu parlamendierakondade enamusele, kes näitlikustasid minu juttu partokraatiast ja broileritest parimal mõeldaval viisil kogu valimisperioodil. Aga need tuuldeminevad hääled … Seda peaks mõtestama valimisseaduse muutuste kaalumise käigus.

Üle 100 000 hääle ainuisikuliselt on Eesti oludes uimastavalt jalustrabav. Millega seda põhjendada?

Natuke nii on, jah, aga just uimaseks ei tohigi nüüd jääda, ammugi mitte lasta end jalust rabada. Erksalt ja tähelepanelikult Euroopa teid käies võib ju juhtuda, et asjast on rohkematki kasu. Põhjendatud on seda nüüd õige mitme targema pea ja teistsugustegi peade poolt ning kaldub domineerima väide, et see kõik oli mingi irratsionaalne protest. Ma ise ei nõustuks sellega.

Niisama hästi võiksin öelda, et need hääled anti mulle minu südikuse eest kivinenud süsteemi vastu astumisel. Küllap oli nii ühte kui teist.

Lõppude lõpuks, kui panna kõik esinumbrid ja üksikud ritta, ei tule mul üldse halvad kvalifikatsiooninäitajad ju?

Tähtsaks euromeheks hakkamine toob kaasa muutusi kindlaks kujunenud elukorralduses. Ma ei räägi siin kella keeramisest Brüsseli ajale. Millest peate ise loobuma ja kuidas mõjub uus amet perekonnale?

Paraku muutub elukorraldus küll. Iganädalane töö välismaal ja perest lahusolemine pole kunagi minu elu eesmärk olnud. Teisalt, ega ma nüüd esimest korda elus välismaale lähe, nii et küllap saadakse hakkama. Kõige rohkem kahju ongi sellest, et lastega suhtlemine ei saa lähiajal igapäevane olla. Eks siis pea nädalavahetustega seda puudujääki korvama. Eks siin ole palju lahtisi otsi, mis nõuavad loovat lähenemist. Midagi saab ehk isa kogemustest kasutusse võtta, midagi peab ise leiutama.

Seoses perega veel selline küsimus. Teie ema ja isa puhul on hästi silmatorkav nende kasvuvahe. Teil abikaasaga samuti. Kas see on juhuslik kokkulangevus või peretraditsioon? Millega tegelevad teie pereliikmed?

On mingid vanarahva tarkused nende väliste sarnasuste kohta, kuid ma ei tähtsustaks neid üle. Ma ei usu, et mu vanemad pikemat kasvu pruudi ukselt tagasi saatnud oleks. Lihtsalt, näe, läks nii ja nii ongi. Ega ma oma lastele ka ju midagi sellel alal ette kirjutama hakka. Sinna on veel nii palju aega, et jõuame arutada ühiseid väärtusi ja kõike, mis ühe paarisuhte loomise juurde kuulub …

Pereliikmete tegevustest on ju tegelikult nende enda asi rääkida. Napilt öeldes on meil lasteaialaps ja kaks koolipoissi, nende ema töötab Regios ja kodurindel võrdse eduga.

Kui intervjuud kokku leppida üritasin, olite parasjagu Brüsselis. Millega tegeleb ametisse astuv Euroopa Parlamendi liige pisut enam kui kaks nädalat enne esimest istungit?

Brüsselis olin tõepoolest, sest mitu üleeuroopalist parteid moodustavad seal parasjagu fraktsioone, delegatsioone ja jagavad komisjone. Ehk kujundavad uue Euroopa Parlamendi võimujooni. Nemad olid pannud tähele Eesti valimistulemusi ja võtsid minuga ühendust, et kohtuda ja vastastikku võrrelda neid ühisosi, mis on maailmavaateliselt või konkreetsetes poliitikaküsimustes.

Väga huvitavad ja õpetlikud päevad olid, umbes nii, nagu ma seda kauplemist ette kujutasin, aga üks asi on akadeemiline teadmine ja teise asi seda praktikas proovida. See tegevus jätkub täie hooga uue koosseisu töölehakkamiseni, kuid mina ilmselt osalen pigem sidevahendite kaudu kui isikliku kohalolekuga.

Kas teie büroo on juba moodustatud ja kas te oma väikevennale tööotsa ei pakkunudki?

Ei ole veel moodustatud, kuid mõtteid on. Sõltub ju palju sellest, milline fraktsioon, komisjon ja delegatsioon mulle lõpuks avaneb. Lähtudes tulemustest, saab vaadata, millist spetsialisti või generalisti on vaja. Vend on mul muidugi genialist, kes oma abi ei keela. Kuid Euroopa Parlamendi reeglid ei luba võtta tööle pereliikmeid, välja arvatud, kui nad on olnud liikmed. Nii et pakkumise saaks teha ainult isale, aga ma aiman, et ta ei nõustuks.

Millised komisjonid ja delegatsioonid Euroopa Parlamendis on teie esmased ja teised eelistused? Mis valdkonnad parlamendi töös tunduvad omasemad?

Mina võin ju eelistada ühte 14 asepresidendi kohast, kuid selle saamiseks ei ole erilist võimalust. Samamoodi võin ma soovida Iisraeliga tegelevat delegatsiooni, ent sellesse saaksin ühe kindla fraktsiooniga liitudes. Mis pole välistatud, ehkki selles fraktsioonis on asju, millega ma päri ei ole.

Kokkuvõttes on nii, et eks komisjonidel ja delegatsioonidel ole oma hierarhia ning kohtade jaotus fraktsioonide vahel on proportsionaalne. Võib juhtuda, et saan oma tahtmise üksikmehena kindlamalt kui väga suure fraktsiooni liikmena. Seega, elame, näeme.

Muidugi on mulle omasemad näiteks julgeoleku ja välispoliitika küsimused, aga ka Euroopa institutsioonid ja näiteks inimõiguste problemaatika. Kuid võib arvata, et agenda ei lähtu ühegi eraldivõetud liikme armastustest ja eeldustest, vaid üleeuroopalisest poliitilisest vajadusest. Siis ei saa öelda, et mulle näiteks tööstuse küsimused ei meeldi või et ma ei taipa eriti toiduainekeemiast. Tuleb hakkama saada.

Kas tulevased kolleegid Euroopa Parlamendis mõistaksid lausungit ”Kommarid ahju!”?

Minu tulevased kolleegid enamasti mõistaksid seda, kui ma esitan neile tausta ja kontekstid. Kahesõnalisi loosungeid on võimatu ilma seletusteta mõista. Kui ma saaksin Rubiksile päevast päeva konteksti seletada, siis aasta pärast mõistaks temagi, kuid kas see oleks Eesti vaatevinklist kõige kasulikumalt veedetud aeg, selles ma kahtlen.

Kas ja mida kavatsete ette võtta Eesti venekeelse meediaga (näiteks Delfi), mis teid sisuliselt laimavad?

Täpsustagem, et mind on laimanud ka eestikeelsed paber- ja veebiväljaanded. Üldiselt on ju nii, et õige hõlma ei hakka keegi, las laimavad.

Venekeelsetega peaksin paremini tutvuma, et küsimusele vastata. Aga ma hoiataksin isegi neid lugemata, et on olukordi, mil ma nalja ei mõista, ja uurigu hoolega Sõnumilehe sulgemise asjaolusid. Minu roll selles polnud olematu!