/nginx/o/2016/09/20/5864287t1h7f0a.jpg)
Tänavune võidupüha jääb meile kindlasti meelde erilisena, sest väga pika eaga mõte on nüüd teoks tehtud. Tasub meenutada, et veel enne Vabadussõja lahingute raugemist alustas juba 90 aastat tagasi esimese Vabadussõjas langenutele pühendatud keskse monumendi eskiisideega meie ajaloo üks tuntumaid skulptoreid, Peterburi kunstiakadeemia akadeemik Amandus Adamson (1855-1929).
Huvitav on meenutada, et Adamson tahtis seda võitlust jäädvustada Kalevipoja ja sarviku mütoloogilise võitluse stseenina. Ajalugu kujunes aga selliseks, et Vabadussõja-keskset monumenti tuli oodata pea üheksa aastakümmet.
Nüüd, kui Tallinnasse Vabaduse väljakule kogunenud inimeste silme ees 23. juuni esimestel minutitel avati Vabadussõja võidumonument, saame hakata rahulikult vaatama ja otsustama, millega oleme hakkama saanud. Tahan tõesti rõhutada kaasosaliste paljusust, sest monumendi avamiseni on selle kuju pidevalt muutunud.
Kui vaadata võidupüha hommikul informatsiooni Vabadussõja võidusamba ametlikelt internetikülgedelt, tuleb lausa imestada, et see, mida Tallinnas Vabaduse väljakul nüüd näha saab, ja see, mida veel monumendi avamise päeval samba kohta kirjutati, ei lange sugugi alati kokku.
Kuid püüdkem teha nähtust esimesi positiivseid järeldusi. Esimesena tooksin esile sõnumi, mida laias maailmas tuleks eestlaste iseloomust rääkides rõhutada.
Oleme kange rahvas, kuid meie esivanemad on oma käitumisega õpetanud meid austama vaprust. Seega on äsja avatud Vabadussõja võidusammas kindlasti ood vaprusele. Kuid meie esivanemate austus vapruse ees oli sedavõrd suur, et kõige vapramadki kindralid ei andnud järele isiklikule edevusele ega võtnud endale õigust lugeda end Vabadusristi II liigi 1. järgu vääriliseks. See järk oli ette nähtud nimelt "lahingutes ülesnäidatud isikliku vapruse eest". Tänu sellele oli meil lihtsam 2009. aastal öelda, et võidusamba tippu kaunistav Vabadusristi II liigi 1. järgu kujutis on autasu kogu rahvale. Meie rahvalt ei saa ära võtta vapruse oreooli.
Vahel on veidi kurb, et meie dialoogivõime pole alati kõige parem. Kui meenutame kas või 15. augustit 2007, kui avalikustati Vabadussõja võidusamba ideekonkursi võidutöö "Libertas", siis selle autorid jäeti esialgu laiemale avalikkusele saladusse.
Algidee järgi kujutas võidutöö endast Harjumäe nõlval 28 meetri kõrgust monumenti, mis koosnes postamendist ja selle otsas Vabadusristist. Risti keskele kavatseti algul raiuda Eesti (Eesti NSV) riigipiiri kontuur, kuid hiljem otsustati traditsioonilise mõõgaga käe ja E kasuks. Postamendile oli algusest peale kavas kiri "Eesti Vabadussõda 1918-1920". Sammas oli võidutööl paigutatud nõlvale rajatavale väikesele platsile ja samba taha tahtsid kavandi autorid rajada seina, millele pidi süvistatama lõik president Konstantin Pätsi kõnest.
Monumendi avamisel 23. juunil oli ilmselt mõnelegi inimesele üllatuseks lugeda kivisse raiutuna hoopis Gustav Suitsu 24. veebruaril 1919 kirja pandud luuleridu, mis oma üldistusjõult on kindlasti igavikku suunatud. Suitsu sõnum kõigile, kes seda loevad, on järgmine:
Kes oli selle idee autor ja millal projekti realiseerimise käigus tuli otsus asendada poliitik Pätsi sõnad luuletaja Suitsu eksistentsiaalse mõttega, jääb meie lähiajaloo uurijate teemaks, aga "et ei iial enam andu ikke alla rahvas see", on igale põlvepikku eestlasele sõnum, mida ei tohi unustada.
Seetõttu on huvitav teada, et vähemalt monumendi tegemisele pühendatud koduleht kuulutas veel 24. juunil, et kivisse on raiutud Eesti Vabariigi esimese presidendi sõnad!
Nüüd võime öelda, et Gustav Suitsul on olnud õnne öelda meie ajaloole palju olulist. Meenutame tema luuletust "Õnnesoov" ("Proloog", 1919), mis kanti ette Tartu ülikooli avaaktusel 1. detsembril 1919:
Suitsu sõnu meenutan selleks, et tuletada lugejale meelde: oma riigi eestikeelseks loodud Tartu ülikool on meie ajaloos esimene üldine Vabadussõja võidusammas, mis õnnistati tegutsema sama ülikooli professoriks saanud Gustav Suitsu luulesõnumiga.
Luuletaja sõnad olid prohvetlikud, sest tark rahvas tegi veel Vabadussõja ajal investeeringuid tõeliselt igavikulisse, milleks tollane põlvkond luges haridust. Suits on meile jätnud read sellestki, kuidas endas ühendada eestlaseks olemine ja tema arvates väikerahva kohustuste hulka kuuluva eurooplasena mõtlemise oskuse omandamise vajadus. Noor Suits oli äge ja tema väljendatud tollase noore põlvkonna maailmavalu nii ehe. Näiteks tema 1905. aastal kirjutatud luuletus "Lõpp ja algus" võinuks samuti olla raiutud monumendi kivisse:
Vabadussõja võidusamba kultuurilise konteksti avamisel tasubki asetada rõhk Gustav Suitsu luuleridade sõnumile.
Samal ajal maksab Eesti riigimeestel alati meenutada Vabadussõjas osalenute põlvkonna oskust seada võidu puhulgi endale piirangud võidujoovastuse väljaelamisel. Sõda ei tohi kunagi ülistada. Langenud ja vaprust ülesnäidanud väärivad austust, kuid sõda kui selline ei saa olla ülistamise objekt. Seetõttu väärib austust Eesti riigi tollane otsus, millega Vabadussõja teeneteristide väljaandmine lõpetati juba 1925. aastal. Kindlasti oli see kõrge poliitilise kultuuri tunnus. Kahjuks pole tänapäeva Eesti teenetemärkide jagajad sellest targast otsusest eeskuju võtnud. Meie teenetemärkide kultuur kisub pigem toonaste märkide väärikust alla.
Juba oleme jõudnud olukorda, kus riik hakkab annetatud aumärke tagasi nõudma, kuna kõik pole suutnud oma edasise käitumisega olla nende teenetemärkide väärilised. Igatahes, kui üle lugeda viimase ligi kahe aastakümne jooksul teenetemärkidega dekoreeritud isikute arv, peaks Eesti riigil ja rahval tervikuna kindlasti palju paremini minema, kui reaalselt läinud on.
Tahaks loota, et meil on nüüd Tallinnas Vabaduse väljakul olemas koht, kus igal aastal enne teenetemärkide käskkirjade allkirjastamist tasuks käia presidendil, et vaadata korraks võidusamba tippu ja meenutada endale, et aastatel 1919-1925 ei antud välja ühtegi Vabadusristi II liigi 1. järgu teenetemärki.
Eesti riigimehed, olgem oma esivanemate soliidsuse ja mõistlikkuse väärilised, siis läheb meie riigil igapäevaelus kindlasti palju paremini!
Vabadussõja võidu monumenti ei tasu hinnata skulptuuri- või monumentaalkunsti klassikaliste kaanonite järgi. Seda enam, et tänapäeva moodsas kunstis on kunstiliikide piirid üpris hägusaks muutunud.
Kui lepime kokku, et 23. juunil 2009. aastal avati Tallinnas Vabaduse väljakul olulise linnakujundusliku elemendina moodne valgusinstallatsioon, mille nimi on "Vabadussõja võidumonument", peaksid sellega nõustuma ranged kunstikriitikudki.
Tahaks loota, et ma ei solva kedagi, aga meie Vabadussõja võidusammas on võimas nüüdisaegne LED-lampidele tuginev valgusti, mis võiks olla kantud "Guinnessi rekordite raamatusse" kui suurim valgusti (lampide hulk).
Minu arvates on vast avatud monumendil vähemalt kaks olulist sõnumit nii meile endile kui me sõpradele.
Esmalt teadmiseks võimalikele vaenlastele:
Teine osa üliolulisest sõnumist on paigutatud selle heledalt valgustatud samba tippu ja see võiks kõlada meile meeldejätmiseks nii: "Vabanegem meie elu edenemist takistavast isiklikust edevusest ja andkem senisest suurem panus igapäevasesse ühisesse ellu, et see väike rahvas siin maatükil ikka püsima jääks."