Kanuusõit Soomaa kevadest sulnisse suvesse

Soomaa jõgedel leiab alati, mida avastada, kas või tagurpidi vees peegelduvaid kaldaid, ja maal lippab ja roomab loomi. Foto: Henn Soodla

Soomaad on tituleeritud avastamata pärliks. See on õiglane, sest Soomaa on nii rikas kant, et avastamisrõõmu jätkub siin igal aastaajal ning neilegi, kes siin korduvalt käinud. Aga Soomaa avanebki inimesele järk-järgult, olgu siis looduslikust, ajaloolisest või kultuurilisest küljest.

Soomaa on kõige kuulsam kevadtalvel, mil kõmu siinsetest tulvavetest kostab üle Eesti. Nali Soomaa viiest aastaajast on üldtuntud. Soomaa inimesed ise on vähemalt korra aastas saunaaknani tõusnud jõgedega rahujalal. Leppinud, et vahel tuleb paadiga välikäimlasse sõita ja lehmad on vetetulv laudalakke kergitanud, sest neid peetakse ettenägelikult parvede peal.

Linnainimesed sellist asja ei mõista. Kui vesi nende tuppa tungib, on maailmalõpp käes ja varakindlustusleping tagataskus. Ühel juhul on tegu linlase ettenägelikkuse, teisel soomaalase elutarkusega: see, mis voolab tõusta, alandub taas ning igal juhul on parem tosin korda uputatud saada kui korra põleda ...

Vaat sellised mõtted pöörlesid peas, kui astusin Soomaal metsavaheteed Karuskose poole, mööda kuusest, kus Aleks Linnik, kadunud seenetark ja putukateadlane, vaatas tõtt tagajalgele tõusnud emakaruga. Viimaks karu pööranud end ja kadunud metsa.

Mina pole karu näinud, aga märtsijänesega vaatasin küll Karuskose teel sel kevadel tõtt, õigemini vahtisin ta valget sabatutti ja pikki kõrvataguseid, kui ta mu ees eriti kartmata sörkis, seisatas, ümbrust piidles ning edasi sibas, ikka piki kruusateed, metsa pööramata.

"Loll nagu märtsijänes ikka," arvas fotomees Henn Soodla. Ma ei osanud midagi arvata, sest olin just noorele rästikule, kes end maanteekruusal soojendas, peale astumas, kuid sain pidama ja loom võis roomata oma rada. Erinevalt jänesest puges siug heitunult metsarohu sisse peitu.

Meie läksime Raudna ja Halliste jõele kanuutama. Oli toomingate õitsemise aeg.

Toomingad, haavad, tammed, siin-seal pilgule avanevad niidud, koprakuhilad ja metsikud õunapuud on Soomaa jõekallaste kaaslased.

Kunagi oli Soomaa nii tihedasti asustatud, et tänapäevani on siin pea igal künkal, jõekäärul, heinamaanukil ning rabasopil säilinud nimi.

Ja millised nimed siinkandis on! Kirjuta neid kas või järjepannu loetledes luuletus: Kuusekäära, Kuuraniidu, Sookolli, Klaara-Manni, Tuhkja-Tõnise, Kivijärve, Juudilangu, Märdipera ... Ja minu lemmik - kas saab millegi kohta veel avalikumalt ja siivsamalt öelda? - Neitsikingu.

Suvi saabub Soomaale võhumõõkade õitsemise aegu, seega juba enne jaanipäeva. Ning jõed on siis madalamad, kärestikud vaiksemad ja matkamiste aeg täies jõus.

Tasub ära käia internetis Soomaa kodulehel, see on hästi koostatud. Kes käib, saab teada, kuna ja kuhu Soomaal matkama minna, olgu jalgsi või paadiga, isegi haabjaga, ühetüvepaadiga, mille valmistamise kunsti siinmail veel osatakse.

Aga Soomaal on võimalik tarkade käest õppida tundma ravimtaimi ja nende kasutamistki. Seal korraldatakse haabjalaagreid. Kui suvi süveneb, kutsutakse koos teadjama rahvaga seeneretkele, sügise lähenedes jõhvikamatkadelegi ja korraldatakse õunakorjamistalguid.