Jorma Kalevi Lehto: Võrdsest kohtlemisest Pärnu linnas

Aerofoto Pärnust. Foto on illustreeriv. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kui mina tõstaksin oma maja ette kõnniteele diivani, paar tooli ja väikese laua, sööksin seal oma õues grillitud kana ja jooksin kõrvale oma raha eest ostetud veini ning kuulaksin vaikselt kas või raadio Elmarit, kihutaks vähem kui 15 minuti jooksul kohale sinivalge auto, kust astub välja kaks mundrikandjat, kes hakkaksid mind sõimama ja karistustega ähvardama.

Kui taotlen aga oma majas asuvale firmale Pärnu linnavalitsuse poolt välja antud alkoholi ja piparkookide müügiluba, võin vabalt koos oma sõpradega istuda selsamal kõnniteele tõstetud diivanil ja kuulata raadiot nii kõvasti, et naaberkrundil kukuvad varesed surnult puu otsast maha. Tohin karjuda, oksendada ja peeretada nii palju kui tahan ja ööpäev läbi.

Sama puudutab muusika kuulamist. Tahan näiteks pidada sünnipäeva oma õuele püstitatud telgis ja olen naabritega kokku leppinud, et peol mängib väike ansambel Valgre muusikat. Sellest hoolimata saabuvad hiljemalt 22.01 minu õuele kaks mundrikandjat, hakkavad nina all käeraudadega vehkima ja lõpuks toimetavad mu arestikambrisse.