Getter Laar: Prantsusmaaga hakkab mul uus lehekülg

Pärnust pärit väravavaht Getter Laar (kollases särgis) ootas juba mitu aastat Prantsusmaale pääsu. Foto: FC Flora

Prantsusmaa kõrgliigas palliva En Avant de Guingampiga liitunud Eesti koondise väravavaht Getter Laar täitis välismaale pääsemisega ühe oma eesmärkidest.

Pärnust pärit Laar rääkis portaalile jalgpall.ee, kuidas tal tekkis võimalus välismaale pallima minna ja millised on tema ambitsioonid.

Nagu enamik Eesti jalgpallureid unistab välismaal mängimisest, nii kindlasti ka sina. Kui suur soov oli saada välismaale mängima?

Soov oli suur. Olen varemgi käinud testimas ja teiste klubidega trenni tegemas. See mõte keerles mu peas tegelikult vähemalt 4–5 aastat, kuid enne soovisin ülikooliga ühele poole saada, mis ka kevadel lõpetatud sai. CV oli natuke aega tagasi valmis, vaid klipp oli vaja kokku panna.

Üks eesmärke on siis Prantsusmaale saamisega täidetud, aga on see sinu karjääri vaheetapp teel kõrgemale?

Võib öelda, et Prantsusmaale saamine on ühe väikese eesmärgi teostumine. Praegu juhtus see olema Prantsusmaa. Aga kindlasti pole see lõplik eesmärkide täitumine, sest alati peab olema midagi rohkemat, mille poole püüelda. Ma pigem võtaksin seda vaheetapina, sest sean endale alati sihid kõrgemale, et siis nende poole püüelda.

Mis oleks sinu jaoks tipp?

Võita koondisega maailma- ja Euroopa meistrivõistlused, olla maailma parim väravavaht, klubiga võita meistrite liiga. Nendest väga palju kõrgemale vist ei saa.

Nagu meestelgi on ka naistel oma tippliigad ja riigid, kus jalgpalli mängitakse kõrgemal tasemel. Kas sul oli ka riikide ja liigade osas eelistusi?

Tegelikult mitte, uurisin ise kõikide Skandinaavia maade, Islandi ja Inglismaa liigade kohta. Oluline oli, et oleks kõrgem tase kui Eestis.

Saan aru, et Prantsusmaa ei olnud kaalumisel ja võimalike variantide hulgas. Kuidas tekkis võimalus sinna mängima minna?

(Koondise peatreener) Keith Boanas teab mu ambitsioone ning tänu temale olen ka paaril korral Inglismaal treenimas ja testimas käinud (2011, 2012 Chelsea naiskonna ja 2012. aasta kevadel Lincolni naiskonna juures). Tema poole pöördus üks tema kauaaegne tuttav Prantsusmaalt, kes uuris, ega ta ei oska mõnd väravavahti soovitada. Ja kuna olin alles hiljuti Keithile maininud, et tegelen klubi otsimisega, rääkis ta mulle Prantsusmaa pakkumisest. Edasi juba andis ta prantslasele minu kontaktid ja sealt kõik algaski.

Kui pikalt mõtlesid?

Ei mõelnudki – Keith helistas, ütles, et on huvi ning küsis, kas olen huvitatud ja kas võib minu kontaktandmed anda. Ütlesin kohe jah.

Mis sõnadega Keith Boanas sind julgustas?

Ta soovis mulle edu, et ma naudiksin seda kõike seal ja et näitaksin neile, mida ma suudan.

Ega sa ometi tundmatus kohas vette hüpanud. Kindlasti uurisid enne ka klubi tausta ja viisid end eesootavaga kurssi.

Eks ma ikka uurisin, kes seal mängivad, kuidas eelmisel hooajal läks jne. Aga kuna nende hooaeg algab alles septembris, siis koosseisu kohta päris värsket infot polnudki, sest mängijate registreerimine alles käis. YouTube'ist nägin mõnest mängust klippe, seega pea ees päris tundmatus kohas vette ei hüpanud. Aga kohale jõudes kujuneb ikka see lõplik pilt.

Uues kohas ja uuel algusel on alati ootused ja lootused.

Ootan, et saaks palju mänguaega ning seeläbi arengut väravavahina, et olla kasulik nii klubile kui koondisele.

Loomulikult ka häid tulemusi võistkonnaga!

Ütleks nii, et kui Skandinaavias tunneme end üldiselt koduselt, sest kultuuriliselt oleme pea samasugused, siis Prantsusmaa on esiteks kaugemal ja meist erinev.

Kas olid või on ka mõned hirmud eesootava ees?

Kõige rohkem harjumist vajab ilmselt suhtlus väljakul, sest prantsuse keelt pole ma kunagi õppinud, kuid mängijaid on vaja ju juhendada. Aga võtan seda pigem väljakutsena ning kasutan seda kui võimalust õppida üks uus keel selgeks. Hirmud? Väga karta pole midagi, jalgpalli mängitakse igal pool samamoodi, lihtsalt ise tuleb olla aktiivne ja kõigiga kohe suhelda – nii väljakul kui muidu. Vaikivat väravavahti ei taha keegi! Muidugi vahel käisid peast läbi mõtted, et kas ma olen piisavalt hea selleks, aga kui ei proovi, ei saa kunagi teada.

Mingi testimine ikka oli?

Ma viibisin seal üheksa päeva, mille jooksul osalesin treeningutel ja sõprusmängudes PSG ja Prantsusmaa U-19 koondise vastu. See oligi testimine. Mingeid eraldi jooksu- ja jõuteste või midagi sarnast polnud, vaid arstlik kontroll lepingu allkirjastamise päeva eel.

Milline persoon sa jalgpallurina oled, kohaned kiirelt või võtab sisseelamine aega?

Ma usun, et kohanen kiirelt. Mäng ise on ju igal pool sama, lihtsalt erinevus on tempos ja stiilis. Võistkonda sulandumisega probleeme ei tekkinud, sest kõik on üsna noored, minuvanused või nooremadki ja nad proovivad ka hästi palju suhelda. Keelebarjäär küll segab vahepeal, sest prantslased nimelt ei räägi eriti inglise keelt ja mina jälle nende keelt, kuid tähtsad jutud saab aetud.

Kindlasti ei ole sa veel valmis väravavaht ja õppida on palju.

Tahan olla palliga rahulikum – kui saan selle tagasisöödust või on vastaste läbisööt liiga pikaks läinud ja pean kastist väljas selle puhtaks lööma. Pika palli löömise asemel tuleb leida lihtsam lahendus lühikese sööduga kaitsemängijale. Aga tean, et iga asja kallal on vaja veel tööd teha – et püüda pall veel kõrgemalt või hüpata veel kaugemale.

Kusagil on alati algus. Kuidas sai sinust üldse jalgpallur?

Kui ma olin üheteistkümnene, otsustas mu isa mind jalgpallitrenni viia. Jalgpalli just seepärast, et olen Pärnust pärit ja ta teadis Pärnu JK treenerit Jüri Saart. Ja ka seepärast, et õpiksin teistega koostööd tegema ning nendega arvestama.

Aga kuidas sai sinust väravavaht?

Olin 16 ning Jüri oli juba varem mulle rääkinud, et ma võiksin olla väravavaht, aga olin seni oma jonni ajanud ja väljakul mänginud. Siis aga otsustasin proovida ja raamide vahele ma jäingi.

Karjäär on tegelikult ju alles alguses, aga usun, et üht-teist mida oma saavutustest esile tõsta sul kindlasti on.

Väravavahil on raske tuua välja parimat saavutust, sest saavutused tulevad ikka koos võistkonnaga. Prantsusmaale minekut ma ei tahaks nimetada saavutuseks, see on midagi, mida nägin järgmise etapina oma mängijakarjääris ja siit hakkab uus lehekülg minu elus, suured eesmärgid aga jäävad. Ja arvan, et olen veel mängijana üsna noor ning loodan, et suured teod ja saavutused on veel tulevikus.

Kas sinu välismaale saamine on tõestus Eesti naistejalgpalli arengust ja taseme tõusust?

Loomulikult on Eestis naiste jalgpall arenenud – treeningutel pööratakse rohkem tähelepanu pisiasjadele, mängijatesse panustatakse rohkem. Seda ka seepärast, et mängijad ise on muutunud nõudlikumaks. Need, kes mänginud rahvusvahelisi mänge teavad, mille suunas pürgida – nad soovivad saada paremaks. Välismaale siirdumine näitab ka, et kõik on võimalik. Mõned aastad tagasi võib-olla ei usutud, et meie mängijad oleksid konkurentsivõimelised ka välisliigades, ent nüüdseks on see suhtumine muutunud. Nii mõnedki koondislased on juba siirdunud piiri taha mängima ning koduliigas pallib veel terve hulk neid, kes selleks enam kui võimelised oleksid.

Oskad ja julged anda ka üldise hinnangu Eesti naistevutile.

Võitleb. Üritab vaikselt pildile saada. Mängijate kvaliteet paraneb, naiste koondisele pööratakse rohkem tähelepanu kui kunagi varem ja esmakordselt pallib nii palju koondislasi välismaal. Meistriliiga esiotsamängud on muutunud pingelisemaks, ent samas tuleks rohkem tähelepanu pöörata nõrgematele võistkondadele, et seeläbi liiga üldist taset tõsta.

Mida teha, et meie meistriliiga saaks tugevamaks ja naiskondade tase ühtlasemaks?

Seda teemat on juba nii palju käsitletud. Ambitsioonikamad võiksid siirduda välisliigadesse ja ega loodus tühja kohta ei salli. Nende asemel saaksid mänguaega nooremad, kes vajavad seda kogemust. Kõige olulisem on laiendada kandepinda ja noormängijaid tuleks juba algusest peale õigesti suunata.

Aga mida teha, et naiste jalgpall veelgi populaarsemaks saaks?

Ka sellest on räägitud hästi palju Jalka ajakirjas. Kõik algab meist endist. Kui toimuvad naiste meistriliiga mängud, kutsuge oma sõpru ja tuttavaid. Loomulikult saab ka Facebooki seinale postitada näiteks huvitavaid klippe, kus naisjalgpallurid teevad samasuguseid trikke nagu Messi või Ronaldo. Tavainimese jaoks tekitab see kohe mõtte: oh, lahe! Naised oskavad ka selliseid asju. Kindlasti tuleks koondise kodumänge võimalikult palju promoda – tasuta piletid ajakirja vahel, plakatid avalikes kohtades, internetis ja näiteks meeste koondise mängudel, sest seal on tavaliselt väga palju rahvast ja seega potentsiaalset publikut.

Pärnu naiskond mängis end meistrite liigasse, kas ka koondis võib lähiajal millegi suurega hakkama saada?

Ei taha mitte midagi öelda, sest olen selliste asjade suhtes ebausklik.

Meeste koondises on saanud harjumuspäraseks, et kõik või siis enamik mängijaid pallib välismaal. Kas kunagi koosneb ka naiste koondis vaid piiri taga mängivatest palluritest?

See kõik on mängijate endi kätes – kas on soovi end testida mujal. Meie rahvaarvu juures on praegu naisjalgpallureid ikkagi vähe, kuid tahaks loota, et aastate pärast on see arv oluliselt suurem ja rohkem koondislasi välismaal.