Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/01/29/124746t1h348b.jpg)
Romek Kosenkraniuse (AS Triple Invest juhatuse liige ja Port Arturi juhataja - toim) tänuliku südame, kuid kurja meelega kirja pandu ja seetõttu kõiges kaugeltki mitte puhta kullana võetav nõuab, et vastaksin.
Kõigepealt õiendus, et tema kohkumine, olgu siis teeseldud või tõene, on asjatu. Väide, et ma volikogu esimehena eelmisel istungil mõne külalise ja ehk temagi volikogu liikmeks lugesin, on väär ja madal manipuleerimine tegelikkusega. Jutt käib mõni aeg tagasi Port Arturilt väidetavalt meelehead luninud volinik Raul Sarandist.
Kosenkranius kui eeldatavasti mitte rumal inimene peaks teadma, et nõnda kui kõik volikogu liikmed on Sarandi saanud mandaadi Pärnu valijatelt. Asjaolu, et ta oma vabal tahtel osa istungi ajast suvatses rõdul viibida, ei tee tema istungil olemist olematuks.
Aga nüüd asjast niivõrd, kui see Kosenkraniuse kirjatöö jälgedes minnes võimalik. Port Arturi omanike tubli ja kuuleka ärijuhi tänuavaldus volikogule on üles ehitatud Pärnu Reformierakonna sõimamisele ja siinkirjutajast kõige kurja juure tegemisele, kuna ma ei hääletanud volikogus nii, nagu Kosenkranius oma avalikus kirjas vastavalt leivaisade antud juhistele nõudis. Selle kõige eest talle vastutänu ütlemisega olen veidi kimbatuses. Lubatagugi piirduda vaid mõne selgitusega.
Peale ahastavate etteheidete, kuidas minusugune inimene julgeb volikogu esimehe ametit pidada, tasu saada, üleüldse elus olla ja poest leiba-leivakõrvast osta, selmet tema ärimaja prügikastides tuhnida, olen Kosenkraniuse arvates süüdi ennekõike selles, et ma ei julge Mart Viisitamme kritiseerida. Isegi hirmu põhjuse on agar ärijuht välja uurinud: Viisitammel olevat lauasahtlis minu minemakihutamise eelnõu.
Kust Kosenkranius teab nii hästi Viisitamme lauasahtlite sisu ja mis see teadmine talle maksma on läinud, jäägu tema saladuseks. Mina nuhkimisest ega selle abil saadud andmete levitamisest ei elatu.
Küll olen kindel, et Pärnus on Kosenkraniuse kõrval hulgaliselt neid, kelle arvates peaksin nii unes kui ilmsi ja just ajalehtedes-televisioonis Viisitamme siunama. Samamoodi tean ma neid, kes teavad inimesi, kelle arvates minu iga sõnavõtt Viisitamme teemal on Eesti pühaduse number 2 teotamine.
Nõnda kui elus ikka, võib tõde vaadata ühtepidi ja teistpidi ning tegelikult on ta kusagil vahepeal. Kes asjaga kursis, teavad, et ma ei vaja julguse kogumist, kritiseerimaks Viisitamme hoopis enamas kui tema magamamineku harjumustes. Kõigest tehtust ja tehtavast ei ole aga kohe vaja ajalehes kireda või avaliku kirjaga teada anda. Appikarjed Pärnu Postimehes on siiski viimane abinõu.
Aga mingem teemaarendusega edasi ehk miks ma hääletasin parkimismaja uue detailplaneeringu poolt.
Esiteks ütlesin aruteludel volikogus ja koalitsiooninõukogus ning ütlen veel kord: ma pean vääraks meie linnapea Viisitamme juhtimisstiili, mida teostades annab ta ametnikele nõupidamistel juhiseid näha ette trahvid, hoonestusõiguse tagasivõtmised ja muud sanktsioonid võimalike lepingurikkumiste puhuks. Võtab aga suu vett täis või hoopis kaitseb saamatuid ärimehi, kui kokkulepitud tööd on tegemata ja taotletakse tähtaegade edasilükkamist. Muu kahju kõrval annab selline käitumine ikka ja taas paljudele mõtlemisainet, et milliste hüvede eest ometi linnapea selline leebus.
Aga linnavalitsuses töötanud ja juristiharidusega Kosenkranius peaks teadma, et volikogu esimees ei saa endale võtta õigust teha täitevtoiminguid linnapea eest. Antagu andeks võrdlus, kuid olemuselt on situatsioon sama, mille puhul riigikogu esimees ei saa hakata peaministri eest hagiavaldusi kohtusse andma isegi siis, kui ta seda vajalikuks peab. Riigiõiguses nimetatakse seda võimude lahususeks.
Detailplaneeringu juurde tagasi tulles on asja olemus minu arvates järgmine. Pean seda, mis arendaja on teinud parkimismaja ehitamisel, võrdväärseks kurikuulsa Delfine rajamisega. Rääkimata vastuolust algsete parkimismaja konkursi ja hoonestusõiguse seadmise tingimustega.
30. juunil 2006. aastal ärimees Rein Kõgeli ja tollase majandusosakonna juhataja Olav Avarsalu allakirjutatud lepingus ei ole poolt sõnagi parkimismaja juurde eraldi maatükile ehitatavast rambist ega äri- ja kaubanduspinnast enam kui viis protsenti.
Selguse huvides tsiteerigem: "Hoone I korrusele võib kuni 5% hoone mahust projekteerida ja kasutada Aida tn poolsesse külge kaubanduspindu, samuti võib hoonesse ette näha põhifunktsiooniga seotud teenindust: kummiremont, autopesu või muud sarnast."
Kui arendaja piirdunuks lubatud viie protsendiga, ei oleks praegu millegi üle vaielda. Mis siis ikkagi juhtus? Ei tea, küsige Viisitammelt.
Mina võin seda vaid kujutleda juba toimunu põhjal. Küllap oli nii, et ärimees Kõgel tuli ise või nõuandjate abil geniaalsele lahendusele nõuda, et lepingusse sõnastataks kurikuulus lauseosa, mis algab sõnadega "... samuti võib hoonesse ette näha ...".
Äraseletatult, veidi utreeritult ja varemkehtinud detailplaneeringu kontekstis tähendab see, et kui tulevasse parkimismajja rajataks kas või üksainus parkimiskoht, olnuks juriidiliselt kõik korras, kui kogu ülejäänud hoones arendada "... kummiremonti, autopesu või muud sarnast". No näiteks Maxima poeketti tingimusel, et too võtab vaevaks pakkuda peale rehvimüügil "kummiremonti või muud sarnast". Mida iganes see lepinguosalistele ei tähenda.
Tõe huvides meenutagem sedagi, et kui 30. juunil 2006. aastal see miljoneid maksev lepingusäte allkirjastati, oli niisuguse tembu eest vastutav majandusala abilinnapea ei keegi muu kui seesama Raul Sarandi, kes nüüd tõttab püha ürituse nimel kohtuteele.
Kui õige aeg käes ja masust ajendatud arvutused Kõgelile loodetust väiksemat kasuminumbrit ennustasid, otsustatigi ilmselt eelosutatud lepingusõnastus käiku lasta. Ega muud kui paberid näpuvahele ja Viisitamme vastuvõtule. Jätkunuks linnapeal tollal mehemeelt ei öelda, saanuks ehk ärimehe kasumiiha taltsutada.
Arusaadavalt võib ainult aimata, milleks Viisitammel mehemeelt jagus ja mille suhtes kaks meest tegelikult omavahel kokku leppisid.
Küll teame, et mingil hetkel hakkas linnavalitsusest tulema Kõgeli firmale ehituslube, kooskõlastusi ja nõusolekuid, mis annavad talle nüüd õiguse väita, et parkimismaja ehitusel ei ole pandud ühtegi kivi kivi peale linnavalitsuse loata. Ainult et jah, lõpptulemus on pooleli ehitis, mis ei vasta enam algsele detailplaneeringule ega hoonestusõiguse lepingule.
Edasi tuli juba Kõgeli ja tema kaaskonna ultimaatum: kas uus detailplaneering ja trahvidest loobumine või tüli, kohtuskäigud ning parkimismaja valmimise tähtaja määramatusse tulevikku edasilükkumine.
Minul pole voli ega andmeid avalikult väita, kas Viisitamm lasi ennast Kõgelil nurka ajada saamatusest või sihilikult (saamatu ta üldjuhul ei ole). Selge on aga, et ajaks kui uus detailplaneering volikokku saabus, oli enamik sellest, mida planeeringuga juurde teha tahetakse, valmis ehitatud. Ikka nõnda, et ärimeeste poolelt on juriidiliselt kõik korras.
Volikogul oli nüüd valida, kas kehtestada uus planeering või minna umbteele. Nõnda kui enamik volinikest hääletasin minagi planeeringu poolt. Peale selle, et rong oli juba läinud, põhjusel, et parkimismaja lõpuks ometi valmis saaks. Vastu olla olnuks formaal-juriidiliselt õigem, aga ebamõistlik. Delfine lammutaminegi ei olnud mõistlik tegu. Ehkki juriidiliselt korrektne.
Detailplaneeringu kehtestamata jätmine andnuks Kõgelile võimalus õige mees edasi olla ja appi karjuda, et linnavolikogu takistab temal ehitamist. Tänu linnavalitsuse eelnevatele kas sihilikult või kogemata tehtud vigadele jäänuks tal õigust ülegi.
Nõnda ei maksakski Kosenkraniusel panna planeeringu poolt hääletanuid kuulekate partei käsu täitjate ridadesse. Valitud linnavoliniku ja rahameeste palgatud ärijuhi erinevus ongi selles, et kui volinik saabki partei käsul mingil viisil hääletada, siis vähemalt Reformierakonnas ja Pärnus võib ta alati jääda erapooletuks. Kui õuduste aeg Isamaaliidu tiiva all välja arvata, pole minule sellist käitumist kordagi keegi ette heitnud. Raha tahet eirav teener leiab ennast aga alati ja kohemaid tänavalt. Kummal meist seal raskem saab olema, ei ole kaugeltki üheselt ennustatav.
Parkimismaja puhul jääb loota, et kui see järgmiseks tähtajaks, s.o 31. detsembriks 2009. aastal avatud ei ole, on ehk ometi ametis linnapea, kes ennast Viisitamme viisil Kõgelil nurka mängida ei luba, ja vähemalt trahvid saavad sisse nõutud.