Suvel Siberis Tšingis-khaani jälgi otsimas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahel peab reisil olles väga vedama. Kui teed reisiplaane, võib juhtuda sisse valearvestusi, mis ei lase kõigel plaanitul realiseeruda.
Meie olime Ulan-Ude etnograafiamuuseumi (nagu Rocca al Mare vabaõhumuuseum, aga väikese loomaaiaga) külastuse kavandanud oma Ulan-Udes viibimise viimasele päevale. Meil oli meelest läinud, et esmaspäeval on see muuseum ametlikult suletud. Kui giid Geljaga muuseumi värava juurde jõudsime, oli meie üllatus suur, kui muuseum siiski avatuks osutus!
Baikali rahvaste etnograafiamuuseumis
Asi oli nimelt selles, et Burjaatia pealinna külastasid Venemaal viibivad Jaapani konsulid, kel just esmaspäeval oli kavas eksklusiivne muuseumi külastus koos Burjaatia valitsuse liikmetega. Muuseumi töötajad arvasid aga, et meie võiksime oma giidiga pool tundi enne ametlikku külaskäiku muuseumi ära vaadata. See oli muidugi unikaalne asi, sest iga ekspositsiooniosa juurde olid toodud nende rahvaste esindajad rahvarõivastes ja puha.
See eelekskursioon tegi nalja ilmselt kohalikelegi, sest ega me eriti jaapanlaste moodi välja näe. Kuid meile näidati rõõmuga kõike, mida poole tunni pärast pidi kõrgetele kohalikele ülemustele ja jaapanlastele näidatama. Nii kuulsime, kuidas harjutavad laulmist burjaaditarid, rääkisime juttu Siberi kasakate järglastega ja saime vaadata vanausuliste hooneid ning vanausulisi endid.
Etnograafiamuuseumi juures külastasime kohalikku väikest loomaaeda, millel tegelikult on väga õige mõte - tutvustada Baikali järve piirkonnas elavaid loomi.
Tugeva mulje jätsid karud. Meile pakuti võimalust tulla Baikali äärde karujahile.
Karu on ikka väga ilus ja suur ning väärikas loom. Asjata ei pea kohalikud teda oma vennaks. Nägime kaht karupoegagi, kes just olid vannist välja roninud ja üliarmsad. Kaamelid ja teisedki elukad olid Ulan-Udes suurepärases toonuses ja tundsid end nagu kodus. See näitab, et kohalikud oskavad nende eest hoolitseda. Ei hellitata ära, samal ajal hoolitsetakse.
Rongiga piki Baikali kallast, Nauški-Irkutsk
Kui Ulan-Ude rahvas tahab sõita Mongooliasse, saab kolm korda nädalas minna Mongoolia konsulaati ja võtta sealt kiiresti viisa, et seejärel sõita naaberriiki. Tavaliselt minnakse autoga, sest nii saab rutem.
Kuid sõita on võimalik rongigagi, sest Nauški piirijaam on samuti lähedal. Meie aeg Burjaatias hakkas otsa saama ja meil oli vaja reisida hoopis teises suunas. Seetõttu valisime õhtuse Irkutski rongi. Tasub teada, et Venemaal kehtib raudteel Moskva aeg. Kui seda ei tea, on esialgu raske asjadest aru saada. Kui tulime Ulan-Ude raudteejaama, pakuti kella 16.55 rongile pileteid, meie tahtsime aga 21.55 rongile. Võttis veidi aega, saamaks aru, et see on üks ja seesama rong. See öine rong piki Baikali kallast Ida-Siberi pealinna Irkutski on paras ekskursioonirong, sest peatub igas jaamas ja jõuab alles hommikul järgmisse suuremasse tõmbekeskusesse.
Ida-Siberi pealinn Irkutsk. Mihhail Speranski
Irkutski sünniajaks (rajati ostrog) on aasta 1661, sama aasta, kui Moskvast läks teele esimene karavan Hiinast teed tooma. Sel aastal rajati kiirelt sel teeteel tugipunkte ja peatuskohti, millest olulisemad said ostrog'ideks ja hiljem linnadeks. Samast aastast alustab oma ajaloo arvamist Burjaatia pealinn Ulan-Ude. 1764 sai Irkutskist omaette Irkutski kubermangu keskus. Aleksander I ajal Mihhail Speranski tehtud reformide ajal toodi senine Siberi pealinn Tobolskist üle Angara-äärsesse Irkutskisse (1803) ja lühikest aega oli see kogu Siberi keskus. Selline olukord kestis aastani 1822.
Praegu ei räägita eriti sellest, et Irkutskis asus kuulus Vene-Ameerika kompanii peakontor, mis haldas kogu asjaajamist Alaskal.
Vene impeeriumi üks suuremaid reformijaid oli Aleksander I lähedane abiline Mihhail Speranski. See mees kaotas Napoleoni Venemaale tuleku eel tsaari soosingu ja sattus Siberisse asumisele. Kuid tõsteti Siberi kuberneriks. Rahutu hing, nagu Speranski oma loomult oli, hakkas ta tegutsema, et Siberi administreerimist paremaks muuta. Speranski jõudis olla Siberi kindralkuberner 1819-1821, kui tal olid valmis reformiplaanid.
Nii on just Speranski teene, et Siber jagati administratiivselt kaheks: Lääne-Siberi ja Ida-Siberi kubermanguks. 1822. aastal sai Ida-Siberi kubermangu pealinnaks Irkutsk.
Angara kaldal seisab ausammas tsaar Aleksander III-le, kuid selle postamendil on kolme mehe bareljeefid: legendaarne Jermak (kelle nägu on ilmselt mõne kohaliku kasaka nägu), siis Speranski, kes tegi Irkutskist Ida-Siberi kindralkuberneri residentsilinna, ja üks hilisematest Ida-Siberi kindralkuberneridest Nikolai N. Muravjov-Amurski (1809-1881), kes osales Venemaa ja Hiina piirilepingu sõlmimisel, et idaimpeerium saaks väljapääsu Amuuri jõe kaudu Vaiksele ookeanile.
Angara kaldal asub Irkutski koduloomuuseumi ajaloo ekspositsioon. Selle huvitava hoone ukse kohal on Euroopa suure reisimehe Alexander von Humboldti nimetahvel, samast kõrvalt leiame nimetahvli akadeemik Middendorfile, kelle ema oli eestlane.
Kohalikud elavad oma igapäevast elu ega pööra võõrastele üldiselt mingit tähelepanu. Muuseumid on väga nõukogulikud, kus kehtivad eri hinnad kohalikele ja omadele. Omadele maksab pilet 100 rubla, välismaalastele 200 rubla (100 krooni). Kui tahad pildistada, pead ostma 300rublase pileti, samal ajal kui piletid on kümnerublased ja neid saad 300 rubla eest 30!
Kas Aleksander III või admiral Koltšaki linn?
Irkutskis kõrgub Aleksander III ausammas, mis rajati 1908. aastal, tähistamaks Trans-Siberi raudtee lõpetamist. Sellega tänati tsaari, et ta võttis vastu otsuse selle Siberile nii olulise raudtee ehitamiseks. Üks Irkutski vaatamisväärsusi on Marxi tänaval asuv väga võimas hoone, kus tegutseb Ida-Siberi raudteevalitsus. 2002. aastal oli Siberi raudteevalitsus üks initsiaatoreid, et Angara-äärses pargis taastati Aleksander III kuju.
Kui reisimeestel jagub kannatust, tasub jalutada läbi Irkutski südalinna. Jõuate Znamenski kloostri juurde, mille ees 2004. aastal avati ausammas admiral Koltšakile. See on kurb mälestusmärk, sest 7. veebruaril 1920 lasti just selles kohas maha nii admiral kui tema valitsuse peaminister Pepeljajev.