Luule Luuse on seda meelt, et ilu päästab maailma

“Tänavune esimene nurmenukuõite droog,” ütles Luule Luuse õisi kotist võttes. “Tee aitab väsimuse ja ka peavalu vastu.” Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

"Viis luulekogu, lille- ja haldjamaalid, liblikate kogumine ..." loetles Luule Luuse (71) oma hobisid. Kõige kauem on kestnud aga tema huvi ravimtaimede vastu, millest Luule puhul vähem räägitud ja mis algas 60 aasta eest.

"Seda harrastust teab tõesti väiksem huviliste ringkond. Endla teatris, kus ma kassapidajana töötasin, oli info täiesti olemas," märkis vestluskaaslane.

Loodusesse kisub naist selle ilu, mällusööbivad võrratud hetked valgusemängus. "Olen seda meelt, et ilu päästab maailma," lausus ta naerdes. "Eks ma sellepärast maali haldjaidki, alles võtsin näituse Punases tornis maha. Aga metsaretkedel on ravimtaimede korjamine üks lemmiktegevusi loodusega suhtlemisel."

Kui Luule juhtus Reiu metsas nägema haruldast kiirgliblikat, kes maandus otse ta saapaninale ja lõi tiivad lahti, muutus terve päev päikeselisemaks. "Olin rõõmus ja mul oli nii hea tuju!" tunnistas ta.

Viib metsadesse taimi

Praegu Luule liblikaid oma kollektsiooni enam ei püüa. Luuletamine aga kestab, viimane ilmunud kogu kandis pealkirja "Kas ma tohin olla sosin ...". Kestma jääb ravimtaimede koguminegi ja sügiseks korjub koju tavaliselt 15-20 ürdiliiki.

Kui väike Luule Valgas elas ja alles kümnene oli, võttis üks külanaine ta alati metsa kaasa. "Õpetas mind taimi korjama. Viisin neid isegi apteeki, kust sain vastutasuks kommi, vitamiine. Apteeginaised kinkisid mulle esimese ravimtaimede raamatu, mis oli samal aastal välja antud, kui ma sündisin. Nüüd on mul raamatuid vähemalt 15. Hindan Aili Paju kirjutatuid, ta on minu meelest Eesti selle ala parimaid," avaldas vestleja.

Esimene kotitäis kuivatud ürti on perenaisel juba tallel - kuldset tooni viskavad nurmenukuõied. Tee tuleb kullavärvi, sisaldab palju vitamiine ja aitab väsimuse vastu, on õhtuti hea ja rahustav.

"Liitri vee kohta võtan väikse peotäie, ülejäägi joon pärast külmalt. Hobumadarat ma praegu veel kuivatan," selgitas taimehuviline.

Buss number 15 viib naise Reiu vabaõhulava lähedale, sealt kõnnib ta üle raudteesilla Reiu aasale, kus vähe liiklust ja vahel vaid kalamehi näha. Sealt saabki ta madarat. Sügisel korjab samast tedremarana juurt, jõest kalmusejuurt. Luule kahetseb, et kolmisruset tuntakse vähe: see aitab allergia vatsu. Madarat tahab ta varsti veel korjata, misjärel tulevad pärnaõied.

"Ma viin taimi metsadessegi," rääkis Luule. "Näiteks karulauku, mille tõin Saaremaalt ja panin esialgu oma aeda kasvama, viisin metsa. Surju metsas on juba üsna suur karulaugu kasvuala. Ka Raeküla metsa olen viinud. Karulauk on olnud hinnatud ravimtaim, omal ajal sai ta Tallinnas kunstnike ja kirjanike kohvikus Pegasus seda maitsta. Kolmisruset on Luule samuti metsa istutanud, nii et tal asuvad justkui oma väiksed aiad juba metsapuude all. Hiljuti käis naine punepõõsast uudistamas, et näha, kui suureks see sirgunud on.

Metsmaasikaid korjab Luule vartega, köidab rohukõrrega kimbukesteks ja paneb lauale korvi sisse, kus nad kuivavad ja nädal-poolteist imehead lõhna levitavad. Kui droog kõlblik, hõõrub Luule varred katki ja paneb maasikate juurde. Sellest saab väga rauarikka tee. Taimetundjal on maasikatega seoses üks elutarkus: kui saad mesilaselt nõelata ja hõõrud kohta purustatud maasikalehega, kaob paistetus kümne minutiga.

Luule naeris, kui jutustas: "Tuttavad käivad jõusaalis. Ütlesin siis kord, et mina käin hapnikuravil. Imestades küsiti vastu: kus kohas? Rääkisin siis, et panen seljakoti selga, käärid sisse, sõidan linnast välja metsa ja käin kümneid kilomeetreid. Kaks ja pool tundi metsas ja võrratu enesetunne!"

Hea tuleb tagasi

Luule ei ole selline teejooja, kes peab graafikut, millist teed kui kaua. "Joon isu järgi, igal õhtul teen eri tee. Tavaliselt tassike-kaks päevas, aga pean vahetki, mõnikord pole isu. Usun, et inimese organism on tark ja teab, mida tahab," arutles ta.

Apteegist või turult ostetud ravimtaimedest Luule teed ei tee. Ta rääkis, kuidas silm on apteegis märganud kollaseks tõmbunud drooge - kes teab, mitu aastat seisnud.

Turu usaldusväärsus kõigub Luule silmis tublisti.

"Kord nägin naist korjamas suure sõidutee ääres metsmaasikaid. Küsisin: kas te tõesti sööte neid? Järgmisel päeval läksin turule ja mida ma näen? Sama naine müüb neid marju turu väravas. Just läheneb ema väikse lapsega, kel kurk kinni seotud, ja hakkab  klaasitäit ostma. Ma kohe ei saanud teisiti, kui astusin ligi ja ütlesin: "Ärge ostke, ta korjas need suure tee äärest." Ema jättiski marjad ostmata, aga naine tunneb mu nüüd alati ära ja vaatab iga kord põlgliku pilguga. Ta müüb tihti turul."

Luule rääkis, kuidas ta on oma metsaskäikudel näinud turunaisi kollast karikakart, mis ravimtaim, maanteekraavist korjamas. Taim on hea sapi- ja maksateede raviks.

"No kuidas ma saan usaldada, kui olen oma silmaga selliseid asju näinud! Kõik läheb rahaks ..." ohkas ta. Luule korjab oma taimed looduslikult väga puhastest kohtadest.

Paljut, mida inimesed apteegist ostavad, saavat ise teha. Näiteks punase päevakübara tinktuuri. Kuna Luule kasvatab punast päevakübarat ise, jagab ta alati tinktuuri tuttavatelegi, kes küsima tulevad. Tal on huvitavat ja kasulikku rääkida paljudest taimedest, olgu see tedremaran või naistepuna. Põdrakanepit hindab ta kui maovaevuste kaotajat, see on hea meetaimgi ja tervenisti söödav. Luule kuivatab põhiliselt ladvaosi.

"Kui kutsun mõnd tuttavat endaga metsa kaasa, saan tihti vastuseks: ei, ma ei tea. Kardan puuke. Aga talvel, kui külmaks läheb, tuleb ja küsib: "Luule, mul on kurk haige, annad midagi?" naeris naine.

Luule lahket loomust teavad paljud. Ta ei võta kelleltki raha, kui droogi või tinktuuri eest pakutakse. "Selline ma juba olen, sest usun: hea tuleb kunagi tagasi," tunnistas ta.