Suvi 1939: Pärnu tipphooaeg enne Teist maailmasõda

Pärnmaa VII laulupidu staadionil oli pühendatud, nagu sel aastal kombeks kuurordi 100. aastapäevale. Foto: Olaf Esna erakogu

Viimaseks supelhooajaks enne Teise maailmasõja puhkemist oli Pärnu arenenud silmapaistvaks euroopalikuks kuurortlinnaks: kaks nüüdisaegset silda, Rannahotell, Rannakohvik, mitu pansionaati-võõrastemaja, kaunis villade ala rannas. See tekitas mujal Eestis kadedust.

1939. aasta märtsi algul käsitles Pärnu Päevaleht läbi kolme numbri Pärnu "probleeme": "Kui pärnakas Tallinnas, Tartus wõi mujal tuttawaga kokku saab, siis küsitakse kohe, et mis Pärnus nüüd uudist. Ja kui on kuuldud, et ei midagi iseäralikku, Pärnu elab nagu kõik teisedki prowintsilinnad, siis muiatakse pärnakale ja öeldakse tähendusrikkalt: "Mis Pärnul wiga, rikas linn ja riik aitab a i n u l t Pärnut!" Säärane wale waade on aastate kestel üha enam lewinud ja laialdaselt maad wõtnud. Parlamentigi on see - "moodne muinasjutt Pärnust" - tunginud ning pole ime, kui kord üks paljurääkija Pärnumaa rahwa-saadik käe püsti tõstis ja midagi üsna tawalist küsida tahtis, mispeale rida parlamendi saadikuid naeratades wahele hüüdsid: "Mida see Pärnu siis j ä l l e g i tahab?""

Selgus, et Pärnu linn oli näiteks Pärnu-Eidapere raudtee-ehitusse panustanud 150 000 krooni, andnud riigile lennuvälja alla tasuta 40 hektarit head põllumaad ja sõjaväele tasuta 54 hektarit maad lasketiiruks.

Mis aga puutus Suur- ja Siimu silda, polnud see Pärnu süü, et linn asus jõgede kallastel. Rannahotelli kohta kirjutas leht: "Mis puutub Ranna-Hotellisse, siis on seegi paljudele wäljaspool Pärnut pinnuks silmas. Haapsalu ja Narwa-Jõesuu on kadedad, et hoone ehitati just Pärnusse, unustades sellejuures, et esindusliku supelwõõraste peatuspaiga sobivaim asukoht asub Eestis mitte kuskil mujal kui just Pärnus."

Leht toonitas, et Rannahotelli ei ehitatud riikliku toetuse, vaid laenuga ja samamoodi tehakse Rannakohvikuga, mida rahastatakse kuueprotsendise laenurahaga.

1939. aasta küsimus oli moodsa raudteejaama ehitamine ning kesklinna väljaarendamine, kuid sellest saadi enne keerulisi aegu valmis vaid pangamaja.

Kuurort 100

1939. aastal tähistati aplombiga Pärnu kuurordi 100. aastapäeva. Sel puhul kirjutas leht: "Meie kuurort, olgu ta nii ilus ja hästikorraldatud kui tahes, ei saa oma arengut, mis suures osas kaheldamatult seisab alles ees, normaalselt jätkata ... nohisedes. Pärnu kuurort, olgugi juba 100aastane, wajab weel palju lärmi enese ümber. Wajab tänapäewal nii wõimsat tegurit kui seda on propaganda."

Üldiselt tõdes leht, et kuurordi juhtimine on olnud õigetes kätes ja kulgenud õiges suunas. Harjutud on olema esimene: esimene moodne mudaravila, esimene rannahoone, esimene Rannahotell - ikka esimesed Eestis.

Moodsa Pärnu kuurordi loojana tunnustati sotsiaalminister Oskar Kaske (Pärnu linnapea 1. veebruarist 1924 kuni 22. märtsini 1936) ja kuurordiosakonna juhatajast linnanõunikku Priit Suve.

Pärnu jahtklubi pühendas kuurordile juubeliregati, millel osales 19 jahti. Kõige arvukamalt olid välismaalt esindatud lätlased: viis jahti kolmest klubist.

Lehest selgus, et Läti jahid korraldasid traditsiooniliselt suvistepühadel oma iga-aastase väljasõidu Pärnusse. Pärast regatti tõusis tuul ja võõramaised jahid ootasid ilma rahunemist.

Juubelilaulupidu

Pärnumaa VII laulupidu pidi tegelikult toimuma 1940. aastal, aga seoses kuurordi juubeliga toodi see aasta varasemale ajale (väga ettenägelik otsus), 23.-24. juunile 1939. Osales üle 100 koori 4500 lauljaga.

Rongkäik algas J. V. Jannseni tänavalt Ülejõelt ja pea poolteise kilomeetri pikkune rongkäik defileeris president Konstantin Pätsist mööda mudaravila ees.

Segakoore juhatasid Mihkel Lüdig ja Peeter Laja, meeskoore Eduard Soodla, puhkpilliorkestreid Johann Kask. Lüdigi asemel asus hiljem üldjuhi kohale Juhan Simm.

Piduliste ja pealtvaatajate kohaletoomiseks pandi käiku nii erirongid kui -laevad, kehtisid sooduspiletid.

Pärnu staadioni tribüün ei mahutanud kõiki laulupeolisi ära ja seda tuli kiires korras laiendada. Piletid maksid 35 sendist poolteise kroonini. Staadionil avati ajutine postkontor juubelitemp-liga "Pärnu juubelipidustused 1939".

Linnavalitsus kutsus ajakirjanikud ringsõidule ja lehemehed kirjeldasid tohutuid hunnikuid kuusepärgi, millega kaunistati laululava ja paljud olulised hooned linnas.

Supeluse tänavale püstitati 50 lipuvarrast, öösel valgustati lipuehtes tänavat võimsate prožektoritega. Mudaravila katusel oli elektrituledest kiri "100".

Staadionil seati lauljate ja muude piduliste käsutusse neli värske vee kraani, vaadiveest loobuti.

Hiljem kirjutati lehtedes, et kahel päeval kokku oli laulupeol ligi 7000 pileti lunastanud pealtvaatajat, kes tõid sisse üle 4000 krooni. Kulude katmisega tuldi kenasti toime, lauljate liidu Pärnumaa osakonnale jäi puhastuluna isegi mõnisada krooni.

Peale Eesti presidendi osales laulupeol viis ministrit. Kuuendat korda saadeti laiali võidupühatuli ja Pärnus tehti sel puhul rannas lõket, tulelisi olnud ligi 15 000. Pidustused lõpetas ilutulestik.

Kujutava kunsti paraad

Seoses Pärnu kuurordi 100. aastapäevaga korraldas Kujutava Kunsti Sihtkapitali valitsus Pärnus ulatusliku kunstinäituse, mida ajakirjandus nimetas kujutava kunsti paraadiks. Näitusel esines 74 autorit 161 tööga ja see oli suurim väljapanek, mis provintsis kunagi korraldatud.

Leht kirjutas, et enamik eksponeeritust olid maastikumaalid ja kompositsioon. Näitusel oli mitu Pärnu-motiivilist tööd, kaasa arvatud Oskar Kase skulptuur. Tööde hinnad algasid paarikümnest kroonist ja pea kõik eksponaadid olid ostetavad.

Suurt huvi kunstinäituse vastu ilmutasid välismaalased.

Euroopa-Johannes Pärnus

30. juulil toimusid kuurordi juubeli puhul suured spordipidustused. Pärnus maadles äsja Euroopa meistritiitlit edukalt kaitsnud raskekaalu maadleja Johannes Kotkaski.

Oskar Linnaste lennutas aga staadionil vasarat 53 meetri kaugusele, mis oli uus Pärnumaa rekord.

Pärnus võistles kogu Eesti kerge- ja raskejõustiku eliit. Eesti-Soome maavõistlused jalgpallis lõppesid eestlaste 0:2 kaotusega soomlastele.

Rohkelt rootslasi

11. juunil seati sisse laevaühendus Pärnu ja Stockholmi vahel. Pärnu Laeva aktsiaseltsi moodne reisilaev Vironia mahutas üle 1000 reisija ja oli seega Eesti suuremaid ning moodsamaid reisilaevu.

Leht kirjutas, et esimese reisi Stockholmist Pärnusse tegi laev suhteliselt tühjalt, tuues Pärnusse 28 rootslast. Vähese huvi põhjuseks nimetati jahedat ilma.

Muu hulgas oli laeval kolm viljapeksumasinat Pärnu majanduse ühisusele.

Ent juba kuu aega hiljem oli pilt muutunud ja reisilaev Estonia tõi Eestisse ligi 150 rootslast, kellest 144 reisisiht oli Pärnu ja viiel Kuressaare.

Laevaühendus lõppes 21. augustil, mil Estonia tõi Pärnusse 34 rootslast ja viis kodumaale tagasi 80 Rootsi suvitajat.

Suvitussahkerdus kaob ja väikseid suvenippe

Juba aprillis kogunesid linnavalitsusse nõu pidama pansioni- ja hotelliomanikud. Kuna varasemate aastate probleem oli olnud suvitussahkerdamine, otsustati panna ühiselt ametisse kolm mundris boid, kes pidid sadamasse, raudtee- ja bussijaama saabujatele vastu minema ning juhtima nad väärikatesse peatusasutustesse. Nii loodeti panna piir mitteametlikule vahetalitusele ja korteritega sahkerdamisele.

Kuigi juulis olid majutuskohad suvitajaid täis, oli öömaja hind langema hakanud. Võib-olla oli asi ebasoodsas ilmastikus või pansionide rohkuses, aga kui varem küsiti pansionis voodi eest ööpäevas kaks krooni, siis nüüd oli hind poolteist krooni. Tunduvalt kukkusid korterite hinnadki.

6. augustil teatas leht, et 10. augustist alanevad hinnad suvitusasutustes 18-35 protsendi võrra. Kuurordibüroo andmetel oli linnas saadaval umbes 500 erakorterit ja pansionides ning hotellides võis toa saada päevase ettetellimisega.

Juubeliaastal saavutas Pärnu postitalitusega kokkuleppe juubelipostmarkide väljaandmise suhtes. Marke ilmus neli seeriat. ETK laskis turule Pärnu Kuurordi nimelised sigaretid, Luscheri ja Matie-seni firma tootis kuurordinimelisi veine. Ilmus ülevaatlik teos "Pärnu ja ta kuurort" ja Eesti teaduste akadeemia presidendi professor    K. Schlossmanni uurimus "Estonian Curative Sea Muds and Seaside Health Resorts", milles oli häid pilte Pärnust ja mis andis põhjalikke andmeid ravimuda kohta.

Kuurordi reklaami oli eriti suunatud Rootsi, üle mitme aasta pöörati enam tähelepanu Soomele. Hooaja algul trükiti üle 9000 prospekti rootsi, soome ja saksa keeles, kuid sellest kogusest ei piisanud. Kuulutused ilmusid kolmes Rootsi ja kahes Soome lehes.

Prožektoritega loodi Rannapargis pimedal ajal "müstilisi valgusvarjundeid". Suveorkester oli suurem ja koosnes 28 muusikust. 2. juuli õhtul juhatas suveorkestri kontserti külalisena kapellmeister Jussi Blomstedt Helsingist, kes oli Sibeliuse väimees. Külalisesinejaid meilt ja mujalt käis suvel ohtralt.

Suvitusrekord

1939. aastal oli Pärnu Päevalehe kokkuvõtte kohaselt 56,5 protsenti suvitajaist välismaalased (30 rahvusest, Rootsist 2510, Soomest 1053, Lätist 488). Siin puhkas 8124 inimest (1938. aastal 6634). Statistika järgi oli Pärnu eelistatuim suvituspaik kõigi välismaalaste hulgas.

Pikaajaline jälgimine võimaldas väita, et kõige tagasihoidlikumalt jätsid võõramaised suvekülalised Eestisse inimese kohta 100 krooni. Pärnu osa sellest kassast oli 1939. aastal 459 200 krooni, mis moodustas märkimisväärse summa.

Nädalalõpusuvitajaid ja juhuturiste käis Pärnus 30 000. Merevesi oli augusti algul 27 kraadi soe, mis oli hooaja rekord. Varasem oli 1926. aastast ja 28 kraadi.

Pärnu kuurordi 101. suvitushooaeg läks ajalukku suvitajate läbikäigu enneolematu tõusuga.

Küsimus, missuguse bilansi annab suvitushooaeg 1940, jäigi vastuseta.