Kairi Leerimaa kasvatab Pootsi küla südames villaloomi

Kolhoosi ajal ehitatud korrusmaja korteri asemele rajas Leerimaa-pere kodu elamiskõlbmatuks tunnistatud majja, millel väline remondiring pooleli ja avar õu algab enda laotud maakiviaiaga. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Kui värsimeister, heinakuul 94aastaseks saav Rodefia Vare ehk suupäraselt Sepa Roosi kirjutaks jälle "Pootsi küla laulu", paneks ta sinna tegu- ja nimepidi kooliõpetajad, laada ja soparalli korraldajad, poerahva, kalamehed.

Laulu seest ei pääse enam keegi välja nagu 1949. aastal riimi seatud külaelu ülevaatestki, mis algab sõnadega: "Pootsi küla külje all/ seisab maja nagu vall. Magasiniaidast tehtud ta/ Nüüd on riigi kasuta" ja mille lõpuread ütlevad, et "Nüüd Pootsi külal ring sai täis/ Ja pritsikuuri nurgal seisma jäin / Sealt karjus vastu surnu pea/ Vii mind Tartu, ole hea".

Sünged sõnad viitavad, et kohaliku õigeusu kiriku köstri peres sündinud poeg Paul Kulbusch oli esimene pühakuks kuulutatud eestlane ja piiskop, kelle punavõimu esindajad mõrvasid Tartus 1919. aasta jaanuaris. Kolme nädala pärast, 25. juulil tähistab Pootsi-Kõpu kogudus pühak Platoni 140. sünniaastapäeva. Pühakuks kuulutasid piiskop Platoni Vene õigeusu kirik ja Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaatki.

Vaikse kandi rahvas

Audru-Tõstamaa tee ääres, pooletunnise autosõidu kaugusel Pärnu piirist, hakkab Pootsi küla pihta tammealleega, jätab hüvakätt mõisahäärberi ja vaibakoja, kurakätt aga poe ja taastamisel sisuga tuuliku.

Munalaiu ristis teeb tee uhke kaarega kurvi ja jätab selle kõrvale mahuka hoone, milles oma keraamiliste kivide ja plaatidega teevad endale nime Marmor OÜ meistrid. Rahvasuu kutsub seda kivikojaks ja mahutab see väikeettevõte ennast Tara talust jäänud ehitiste seinte vahele.   

Tara talu on meie väikese riigi ajaloos märkimisväärne koht, sest just siia, oma lapsepõlvemaile, kust ta rätsepmeistri perre esimese pojana sündis, kolis 1937. aastal pealinnast oma perega errumineku järel Eesti mereväe ohvitser, Vabadussõja kangelane ja Vabadusristi kavaler Eustaatius Miido. Paraku jäi talu ülesehitamise aeg üürikeseks, sest punapöörde järel arvasid võimumehed Miido nii patuseks, et juuniküüditatute rong viis tunnustatud mehe ja tema pereliikmed külmale maale.

"Rahulik, vaikne elamine, väga tagasihoidlik rahvas," möönab nüüd Pootsi keskuse hingeks nimetatud Helgi Peters, kes üle 30 aasta on selles külakohas elanud.

Kui Pootsis oli veel põhikool, mille õpilastele jagati tarkust mõisahäärberi sammaste taga, andis Helgi lastele inglise keele tunde ning tema mees Kalju tegi selgeks matemaatika ja füüsika. Nüüd on suures Tõstamaa vallas vaid üks kool ja seegi töötab mõisahäärberis, ainult et Pootsist tosina kilomeetri kaugusel Tõstamaa alevikus.

"Kui mehega linnast siia tööle tulime, kohanesime kiiresti ja hästi, õpetajate kollektiiv oli väga tore," ütleb Helgi Peters ja tema hääles heliseb nostalgianoot.  

Laat ja soparalli

Kaks üritust, mis alla 100 elanikuga Pärnumaa rannikukülale nime teevad ja vaikse kandi rahva melusse kisuvad, on laat ja tehnikahuviliste soparalli, uue nimega külakross. Neid Pootsi tõmbeüritusi korraldab perekond Rand: isa Kalev, ema Reet ja poeg Rando ning teisedki liikmed. Tänavuse, kümnenda laada päev, 13. juuni, kuigi mitte reede, muutus omamoodi soparalliks, sest hommikul lahtipääsenud taevaluugid sulgusid alles õhtuks. Aga laadakaupmehed pakkusid kaupa värskest kurgist massaažitoolideni, lilleistikuid nähti teiste seas ostmas Toompea meest Mark Soosaart ja meelelahutuse hulka arvati nii naaberküla Maria talu hobused ja ponid kui kõige tugevama mehe ehk "Pootsi rammumehe 2009" valimised. See tiitel läks naabervalla Audru mehele Fredi Oksale, kes lükkas paigast palgid, vedas sapakat ja hoidis münti ekspanderi vahel teistest kauem.

"Esimese laada korraldasime oma lõbuks, et oleks huvitav ja külas midagi, samal ajal algas soparalli "Pootsi jõle"," mainis Reet Rand, kelle pereettevõtmisest on kohaliku omaalgatuse programmi toetusega saanud Pootsile küla- ja vallapiire ületav kaubamärk.     

Pootsi laadaplats jääb mõisahäärberi vastu, sellest mõnikümmend meetrit kaugemal keerab tammede vahelt teeots alla mere poole ja lõpeb Kiviaia talu õues. Kohale ongi pandud nimi aia järgi, mille pererahvas on oma käterammuga ladunud põllult leitud loodusvarast. Edasi tulevad kabe maamaja ja selle taga võrkaiaga piiratud koppel, milles nosib poolsada valget, pruuni ja musta lammast.

Maalambad nosivad niitu

"Maa oli, laut oli, tõin "trimmerid" endale maja taha," ütleb Kiviaia perenaine Kairi Leerimaa, võtab hea-paremaga pange ja avab tütar Liisiga aiavärava. Nagu käsu peale kogunevad kollaste eurolapakatega kõrvas kaunistatud maiustajad uudistama, mida toodi. Tükike leiba või saia, kuidas kellelegi.

"Esimesed lambad tõin sellepärast, et mehe suguvõsa on Kihnust, kaheksa aastat tagasi," räägib agronoomiharidusega Kairi. "Ja nutudki on laudanurga taga ära nutetud ..."

Õnneks on Kairi sugulane loomaarst ja Kihnu maalamba kui põlistõu tuline pooldaja Anneli Ärmaplu-Idvand, kes tuleb appi, kui muremuhk peas liiga suureks kasvab. Anneli peab Tõhela külas Õnnekivi talus sametise villaga maalambaid, kes ohustatud tõu esindajatena andsid oma osa isegi UNESCO rahastatud geeniuuringusse.    

Looduslikud muruniidukid panid nahka padriku, mis köögi- ja toaaknast väljavaatel nagu kardin ees rippus. Pererahvas oli selleks ajaks ringi peale saanud katusealuse remondiga majas, mis enne Leerimaa pere käte külgelöömist oli tunnistatud elamiskõlbmatuks ega paistnud kreegivõsast väljagi.

Tagatuba täidavad kangasteljed ja neil on pooleli töö. "Kangastelgedele sõitsime südaöösel järele ajalehekuulutuse peale, teisele poole Pärnut, et originaaltelgi kätte saada tänapäeval," seletab perenaine. "Kreeka suursaadik sattus siia, tahtis lambaliha, sellist, mis pole pealinna poest, nägi telgi ja sattus vaimustusse, et tema vanaemalgi olevat sellised üleval olnud."