Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Päästeteenistuse töötajad Georg Kalde, Andro Oviir, Tambet Künnapas, Ott-Oole Afanasjev –need mehed kandsid mind 9. juunil Pärnu haiglasse.
Jõnno Sikk, Bronek Järve, Benno Plaksin, Margus Nesor – need mehed kandsid mind koju tagasi. Suur tänu teile, teie vanematele! Teie naised ja lapsed tundku uhkust, et neil on nii tugevad pojad, abikaasad ja isad. Kogu meie pere tänab teid südamest!
Haiglast tänan operatsiooniploki inimesi, kes tegid oma töö kiiresti, korralikult ja sõbralikult. Vanemõde Kaie tuli veel eraldi palatisse, et jagada soovitusi haava eest hoolitsemiseks, tema sõnad soojendasid mu hinge.
Küll puudus operatsioonitoas vererõhumõõtja. Haigla juhtkond peaks selle eest hea seisma, et inimesed saaksid oma tööd korralikult teha. Nüüd tean, et haiglasse minnes tuleb oma rohud kaasa võtta.
Paraku pole mul tänusõnu kirurgiaosakonna hooldustöötajate kohta. Mõtlen suure murega, kuidas saavad hakkama minust palju raskemad haiged, kes on pimedad, käte või jalgadeta ja lamajad. Kuhu on kadunud headus ja lahked sõnad?
M. J.