Toomas Alatalu: Puhas must mees Moskvas

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

USA ja Venemaa president on teineteisega juba kohtunud, kuid mõlemale võõral pinnal - vanal heal Inglismaal. Sestap on Barack Obama esimene, kes saab rivaali kodumaal jala maha.

Visiidi ettevalmistustest rääkides tuleb tõdeda, et ei Dmitri Medvedev ega Vladimir Putin hoia kokku värve, et tõrvata USA eelmist presidenti, kes ise olnud küll hea mees, aga ajanud viletsat poliitikat.

Moskva peaks Bushi tänama

Sedasorti porikallamine on Läänes põhimõtteliselt välistatud, ent Venemaa on Venemaa ja ühel hetkel sähvaski ärritunud Obama, et Putin on mees, kes elab ühe jalaga minevikus.

Tõenäoline, et tegu oli teadliku sõnumiga, sest Obamal seisavad ees kõnelused nii järelikult hea Medvedevi kui asju halvasti ajava Putiniga ning mõlemad mehed saavad valida oma taktika kõnelusteks Obamaga.

George W. Bushi üle tänitamine on muidugi Moskva moodi, sest just Bushi poliitiline lühinägelikkus ja vildakad otsused andsid Moskvale võimaluse ja küllalt aega taas jalule tõusta. Et siis kohe veel ametis Bushi sõna otseses mõttes solvama hakata.

Mäletatavasti kutsus Bush mullu Putini isegi oma rantšosse, mille peale tuli vastukutse Putini Sotši suvilasse pärast NATO tippkohtumist Bukarestis aprillis 2008. Nagu teada, lõppes see tippkohtumine Bushile fiaskoga, sest Saksa-Prantsuse vastutegevusest tulenevalt jäid Gruusia ja Ukraina liitumisprogrammita, Makedoonia vastu võtmata.

Kui Bushid paar päeva hiljem Sotšis maandusid, polnud Laural kedagi vastas, sest Ludmilla Putina olla sõitnud töövisiidile Armeeniasse. Tegelikult algas see sõit kaks päeva hiljem ja kolm kuud hiljem tuli George W. Bushil alla neelata juba Gruusia sõda ja purustused.

Nüüd tagatipuks luuakse Moskvas muljet, et kõiges oli süüdi eelmine USA president.

Kuidas Obamal Venemaa propagandamasinas läheb, on raske ette näha. Tundub siiski, et tegu on võitlejaga, kes julgeb Kremlit avalikult arvustada. Lääne poliitikute peahäda on aastakümneid olnud selles, et eelistatakse olla vait, mida Moskva käsitleb oma tegude õigustamiseks. Nagu see viimasel ajal on sündinud Gruusia suhtes.

Mida Obamalt oodata?

Visiidieelses intervjuus Moskva ajalehele Novaja Gazeta pidas Obama vajalikuks tsiteerida lõiku oma ametisseandmise kõnest: ”Teadku need, kes on võimul korruptsiooni ja valede abil ning suruvad alla mittenõustujaid, et te leiate end ajaloo prügimäel, kuid kui te olete nõus oma rusikat avama, oleme valmis teile kätt ulatama.”

Jaanuaris leidus kahtlejaid, kas see ikka käib Medvedevi-Putini kohta … Obama kiitis Venemaal käivitunud kohtureformi ja lubas, et suhete taaskäivitamine (kuulus reset!) ei välista demokraatiateemade tõstatamist.

Eks näis, mida tõstatatakse. Mina pööraks küll tähelepanu Venemaa Föderatsiooni kuuluvate vabariikide õiguste kärpimise uuele lainele, tulenevalt Venemaa konstitutsioonikohtu 8. juuni otsusest. Tagajärjed: kui Jakuutia parlament puikles veebruaris vastu, siis 17. juunil võeti oma põhiseadusest välja nii sõna ”suveräänne” kui kõik sellega seonduv.

Baškortostani president söandas teha ennetava käigu, süüdistades Venemaa võimupartei Jedinaja Rossija kohalikke saadikuid võimetuses ”isegi kolme kana juhtida”, ja sai inspektsiooni kaela. Tõvalased, kellest olen mitu korda kirjutanud, tegid järjekordse imekäigu, osates 17. juunil mitte luua (juba 2,5 aastat järjest) komisjoni, mis paneks Kremli nõutavad muudatused Tõva põhiseadusesse kirja.

Paraku ei huvita Vene impeeriumi rahvusalad Läänt juba ammu ja väheusutav, et Obama on kursis näiteks Tõva või Baškortostani sündmustega. Ometi on just sealne elu seotud Venemaal demokraatia edendamisega, mille kõrval mõne ärimehe kinnipidamine – seda Obamalt Moskvas kindlasti küsitakse – on vaid kahetsusväärne fakt. Mis teha, poliitikas maksab raha ja päris poliitika kõrval eksisteerib asenduspoliitika.