Eedi Tõnismaa jäi truuks oma sünni- ja kodukohale

"Kui ma hommikul kottu ära lähen, pean õhtuks tagasi olema: uni ei tule võõra koha peal," ütleb põlispootsilane Eedi Tõnismaa. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Eedi tegi siinilmas häält päev pärast seda, kui tema isa ja ema olid oma kraaminatukesega kolinud mõisaaegsesse metsavahimajja. Aeg jürikuus 77 aastat tagasi oli selline, kui talu perepoja ja teenija ühteheitmist seisusekohaseks ei peetud, aga kahe noore armastus ei küsinud sellest.

Omaaegne rendikoht ongi kirjadesse kantud kui Metsavahi talu ja metsaga on olnud seotud põliskohaliku Eedi Tõnismaa elugi. Ajal, mil maainimestele riiklik metsanorm peale pandi, hakkas ta Tõstamaa metskonna töölise ja tallimehena hobusega lankidelt puitu välja vedama. Tegi mitu töötiiru kodunt 30 kilomeetri taha Pärnugi, hobune ree ees, puukoorem peal. Talvel pakasega jooksis hobuse ja ree järel, et sooja naha vahele saada.

"Metskond hakkas siitpoolt Kõpu kirikut, läks Vaisteni välja, nüüd on kõik läbi - metskondi ei ole enam," kostab Eedi, paneb astumist kiirendavad tugikepid köögikapi najale ja istub suure lilleruudulise vakstuga kaetud laua äärde.

"Olen mere peal ka käinud, vanaisa oli kalur Liu all, silgupang maksis viis senti Eesti ajal ... Aga mis nüüd maksab? Ja päts saia maksis siis kaks senti."

Arvude peale on Eedi kooliajast hea peaga olnud, ükskordüks oli tal enda jutu järgi enne selge, kui ta Pootsi kooli esimesse klassi läks, ja matemaatikas ei näinud ükski tunnistus alla viie hinnet. Kes teab, mis ametimees sellisest poisist kasvanuks, aga sõjaajal suri isa. Kolmeteistkümneselt võttis Eedi adrakured pihku ja jäi talutööga üsna üksi, kui raskesti haigestunud emal jõud kadus.

Märtsiküüditamise masendusega astus külarahvas kollektiivsesse ühismajandisse. Normipäeva eest arvestati tasuks 100 grammi vilja ja üheksa kopikat raha, toos tikke maksis kopika võrra rohkem.

70ndatel hakkas elu mäest üles ronima. Oli tööd ja rahvast, koolimajaks ümberehitatud mõisahäärberi ees pargis peeti suuri pidusid.

"Jumal tänatud, et sai Vene ajal selle maja ehitada, nüüd enam ei saaks metsatööline mitte. Palgad olid siis soodsamad ja kui metsateid tehti ja kraave kaevati, sai kruusa siiagi tuua," räägib majaperemees katusealusest, mille all istume ja mille aknast paistab vana palkidest talumaja - Eedi sünnikodu.

"Siis, kui abiellusime, kolisime siia, 1972. aastal, pooled ööd olen siin ise ehitanud ja teinud," käib jutt edasi uuest majast vana külje all.

"Jah, jah," kostab tema kaasa Arda hääl selja tagant pliidi najalt.

"Kui ma hommikul kottu ära lähen, pean õhtuks tagasi olema: uni ei tule võõra koha peal," ütleb sünni- ja kodukohale truuks jäänud Eedi ja muigab halli vuntsi alt.