Sillametsa talu teeotsa leiab külavahelt kergesti kätte, selle poole juhatab lilledega kaunistatud viit. Kurakätt põllumaa, hüvakätt mahukad kilekasvuhooned ja tagasihoidlik elumaja nende vahel heki varjus.
Milvi Rand näeb kurgiõisi enne teisi
7. juuli 2009, 11:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ürikutes on seda Pootsi mõisale kuulunud kohta mainitud üle kolme sajandi tagasi, taluna algab Sillametsa ajaarvestus 1867. aastast ja perenaine Milvi Rand võtab sõrmed appi, enne kui teatab: nüüd tegutseb siin kuues põlvkond.
See kuues põlvkond kasvatab lilli ja köögivilja nii avamaal kui katmikpinnal ning rõõmustab oma kaubaga eestimaisest lugupidavaid tarbijaid.
"Peame konkureerima Euroopa turuga, kapsas tuleb ei tea kust, maasikad maailma otsast, meil on tegemist, sest õhtul korjatud maasikas pole hommikul enam see," möönab perenaine ja seletab, et Sillaotsa kolme hektari suurust maasikamaad tuli kahandada. Südasuviste marjade ostu lepinguid ei tahtnud keegi sõlmida ja sellist kogust, mis suurkasvatus saagiks andis, oli keeruline müüa. Mis sest, et perenaine Mare on müüjaks õppinud ja sõrme koos käega aiandusele andnud.
"Kurgikasvatus on siinkandis eluaeg olnud, vanasti kasvatasid kõik kurki," räägib Milvi, kelle sõnutsi kalurinaistel oli see töö liivastel maadel abimajapidamise eest.
Aeg, mil varumiskontori kokkuostjad külavahel autoga ringi sõitsid ja raha peo peale ladusid, on möödanik. Nüüd on Sillametsa talul kurgitonnide peale Salvestiga käed löödud ja kui ilmastik soosib, saab lubatud kaup kokku.
Kilekupli all punastavad tomatid ja ripuvad kopsakust koguvad kurgid. Nende kollaseid säravaid õisi näeb Milvi siin enne teisi ja teab aiandustalu kui ettevõtte juhatajana, kui riskantne on köögivilja, eriti ilmastikuõrna kurgi kasvatamine. Jaanipäevaeelne jahe vihmailm võttis pererahval igal juhul meele mõruks.
Hooajakaup on aga suvelilled. Veebruarist septembrini, seemnete külvamisest viimaste õite müügini. Tuleva aasta plaanid paneb pererahvas paika nüüd, aimates, mis on nõutavaim kaup. Aastate kogemus ütleb enam-vähem täpselt, millised lillesordid muutuvad popiks, millised tuleb mõneks ajaks unustada.
"Tagetes on peaaegu null, väga hästi on ostetud," kinnitab lillelembene Milvi. "Aednelk ehk Hiina nelk on uus asi, vihmale vastupidav, õitseb terve suve, petuunia hakkab moest minema, aga salvei, kommunisti lill, hakkab jälle moodi minema nagu 15 aastat tagasi, punane on ikka kõige popim värv."
Lilleusku on Sillametsal pööratud lapsedki. Tütar Maarjan nägi telerist tulbivälju ja nüüd on tal endal 30 tulbisorti ning kogu täieneb. Perepojad Jürgen ja Rainer teavad aiandusest ja saaduste turustamisest rohkem kui nende eakaaslased.
"Talvel õpime, täiendame, saame targemaks," ütleb pereema, kes enda ja teiste kogemuste najal lille- ja köögiviljakasvatust järjel hoiab.