„Pimedusega löödud“ - hirmus ja hea lavastus

Raivo E. Tamme kehastatud mõrtsukas Harry peab nauditavat psühholoogilist duelli Karin Tammaru mängitud Susyga. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Pärnu Endla uuslavastus “Pimedusega löödud” on triller – žanr, mis peab vaatajale elamusi pakkuma ja temas hirmuvärinaid esile kutsuma.

Seda esimest on loos-lavastuses küllaga, hirmuvärinaid aga ei teki, seda asendab ... Kes läheb vaatama, saab teada.

Suveetendusena põnevusloo lavaletoomine on lavastaja Tiit Palul vaheldustpakkuv valik: väidetavalt inimesed küll kardavad, aga naudivad, kui neid hirmutatakse.

Nutikas femme fatale

Filmiklassika film noir’ laadis Frederick Knotti „Pimedusega löödud“ viib vaataja 1960ndate Ameerikasse New Yorki Greenwich Village’i (muuseas, Greenwich hääldatakse kui grenidž) keldrikorterisse, kus tegevuse sõlmsündmused aset leiavad. Korteri- ehk lavakujundus on ajastut matkiv, stiilne vanaaegne külmik on laval rohkem kui ainult rekvisiit – nii mõnelgi hetkel sõltub sellest kodumasinast tegelaste käekäik.

Film noir’le omane femme fatale on näidendis Susy Hendrix (Karin Tammaru), kes on 28aastane ja pime. Õnnetuse tõttu nägemise kaotanud Susy on lavastuses elurõõmus ja tujukaski, oma pimedusega leppinud ja sellega omamoodi isegi rahul.

Teravdatud aistingud aitavad naisel sündmusi läbi ja ette näha. Jah, selleski loos on pime rohkem nägija kui ülejäänud tegelased. See annab juurde tõlgendusruumi ja üldistusulatust, aga kindlasti pole see eesmärk omaette. Tammaru rollilahendus on energiline ja lapsik-naiivne, tuues kontrastina esile kangelanna nutikuse ja südikuse. Kindlasti on pimeda naise roll näitlejale paras pähkel ja see, kui meisterlikult Karin Tammaru sellega hakkama saab, väärib kaasaelamist ja tugevat aplausi.

Esiplaanil on aga õuduslugu, kus hea ja kuri kassi-hiirt mängivad. Kurjad ehk Harry Roat (Raivo E. Tamm), Mike Talman (Ahti Puudersell) ja leitnant Carlino (Lauri Kink) on tüüpilised raha-nimel-kõigeks-valmis-mehed. Inimlikkuse säde tuleb enim esile vahest Mike’is. Temas on aimatav mingi ausus ja südamlikkus, mis selle mängu reeglitele muidugi ei vasta ja talle saatuslikuks saab.

Raivo E. Tamme kehastatud peakuri Harry on ennast ja igat oma liigutust imetlev mõrtsukas. Tema väljamõeldud skeemi järgi heroiiniga täidetud nuku otsingud käima lähevadki, kuid täiuslikult läbi mõeldud plaaniski võib olla puudusi: trilleri kulminatsioonis on mängu ilu hindav psühhopaat vastamisi alistumatu pimeda naisega.

Välguvad noad, lendab õli ja ammoniaaki, pritsib bensiini ja aeg-ajalt krõbiseb tikutoos - nägemiseks peab ju valgust olema, aga valgus on plahvatusohtlik ...

Sümbolistlik ja segane lõpplahendus ei tule näidendile just kasuks. Sirgjooneliselt tõlgendades ei arva ju, et mõtlematu (lootusetu, alistunud?) tikutõmbamine bensiiniauruses ruumis hea mõte on. Sellest lõpustseenist jäi kogu etendusele laienev nihestatuse nüanss.

Kas tegemist oli nüüd lavastaja mängleva vimkaga või ... Mine võta kinni, vaataja saab igatahes pimeduses edasi kobada.

Täiskasvanutega võrdsed lapsnäitlejad

Õnnestunud on uuslavastuses seegi, et kaasa teevad tublid lapsnäitlejad. Esietendusel oli Gloria rollis Nicole Marchesani, kes täiesti võrdvääsena vaprat ja abivalmis naabritüdrukut mängis. Kandev hääl ja sundimatu lavaolek võluvad lapsnäitlejate puhul alati. Samuti annavad Raivo E. Tamme isikupärane karakter ja koomilis-sarkastiline rollijoonis näitlejaansamblile tugeva ja värvika täienduse. Heameel, et Endla teda juba teist suveetendust järjest oma lavalaudadel kasutab.

Liialt kõrvalrolliks jääb lavastuses aga Sam Hendrix (Jaan Rekkor), Susy mees, fotograaf, kes on peasündmuse täieõiguslik osaline, aga temast vaataja rohkem kuuleb, kui ise näeb.

Pingelist lugu jälgides tahaks vaataja tihti hüüda: kus siis nüüd Sam on, miks ta Susyle appi ei tule!? Kuidas saab olla nii, et ta oma pimeda naise käekäigu vastu nii ükskõikne on ega tea, mis kodus sünnib?

Ent see on film noir’ loogika, mis laseb kangelannal kurjaga üksi silmitsi seista. Huvi tegelase vastu äratas Sami grimmgi. Kas tulekahju märk näol oli taotluslik, viitamaks tema sõjaväelisele minevikule?

Publik nautis hirmutamist

Loodetavasti on järgnevate etenduste loo ülesjooksmine tempokam, eriti esimese vaatuse puhul. Selge, et mängides loksub kõik paika. Seda arvestades saab Endla sellesuvine lavastus väga heast veel paremaks minna, publik igatahes nautis, et teda püüti hirmutada: aplaus esietenduse järel näitas seda.

Veel: selge, et igapäev meie ümber võib olla hirmsam hirmsamast, kui arvestada maailma meediasündmusi või ajakirjanduse “Musta kroonikat”, seetõttu on koleduste suhtes juba immuunset täna-inimest raske millegagi hirmutada. Aga see pole minu meelest teatritrilleri eesmärk.

Ärme unusta, et elav sündmuseloomine teatris siin ja praegu, püüe vaatajat mängu haarata on eelkõige kunst inimeselt inimesele, mõtlevale ja tundvale vaatajale. Sellest elamusest jäävad tunded annavad kinnitust, et oleme ja elame ikka päriselt.

Võetagu siis teatrieelistust virtuaal-, võrgu-, digi- või muule meediale just selle kinnitusena või kinnituseks. Eriti suvel.