Tiit Madisson: Võim ja vastutus

Tiit Madisson. Foto: Toomas Huik / Postimees

Seniste Eesti valitsuste mittemidagitegemine ehk ultraliberaalseks nimetatud majanduspoliitika, mille järgi turg pidi ise majandust reguleerima, on saavutanud silmanähtava krahhi. Seesama üliliberaalne majanduspoliitika põhjustas kontrollimatu välismaiste kommertspankade laenuralli, mida valitsus ega Eesti Pank ei proovinudki ohjeldada. Iga vähegi loogiliselt mõtlev inimene sai aru, et vaid suurel laenurahal baseeruv edulugu ja tarbimispidu ei kesta igavesti, paratamatult järgneb raske kukkumine ja pohmelus.

Masust välja vaesemate seljas

Eesti poliitikat kõrvalt jälginud küllaldase ajumahuga inimesed on märganud, et peaaegu kogu senise taasiseseisvusaja jooksul on arendatud viiele protsendile rikkamale elanikekihile ja rohketele välismaistele investoreile meelepärast (majandus)poliitikat. Seda poliitikat jätkatakse visalt terava majanduskriisi ajal.

Päästetöötajad, politseinikud, õpetajad, piirivalvurid, kaitseväelased – riigi julgeoleku seisukohalt oluliste ametite esindajad – seisavad silmitsi palgakärbete või lausa koondamistega. Samal ajal pole aga kadunud kartellipoliitikute ja kõrgete ametnike enda ahnus, sest samaväärselt pole langenud nende ülikõrged sissetulekud. Parteide rahastamise kallale minekust rääkimata.

Juba taasiseseisvumise järel asuti loosungi “riik on halb peremees” varjus oma sõpradele-kambajõmmidele parseldama seni riigile kuulunud ettevõtteid. Selle tulemina on meil sisuliselt hävinenud maamajandus. Eesti ei suuda valitsejate järjekindla maaeluvaenuliku poliitika tulemusel end toiduga varustada. Euroliiduga ühinemise eel hävitati ülirangelt euronõudeid järgides rahvuse eksistentsi alus – väikeettevõtlus.

Meenutades mineviku poliitikat

Paljudes riikides (nii oli sõjaeelses iseseisvas Eestiski) kuulub riigile viinamonopol, mis jõuliselt täidab riigikassat. Meie liberaalse majandusmudeli propageerijaile alkoholitootmise monopoliseerimine ei istunud, sest mitu erakondade rahastajat (näiteks pankrotistunud Onistar, Isamaaliidu suursponsor) tahtis ise tegelda ülikasumeid tootva alaga.

Kellegi omakasu huvides likvideeriti kodumaine tubakatööstus, sigarette veame sisse Rootsist. Samuti on kaotatud rahvuslik pangandus, seepärast viiakse riigist välja hiiglaslikud kasumid. Mõni aeg tagasi ilkus ajakirjandus parteibroilerist mannetu sotsiaalministri kallal, kes oma tööga hakkama ei saanud. Polnud ta nii mannetu midagi: suutis anda ühele välismaisele ravimifirmale eelistingimused Eesti turul, sellega paisus Reformierakonna kassa ja ilmselt paranes ta enda majanduslik olukordki.

Vastutustundetuse sündroom

Mõne poliitiku suust on tihtipeale kostnud sisulise mõtte kaotanud fraas: me võtame vastutuse! Tegelikult pole keegi mingit vastutust kandnud, sest keegi pole proovinudki poliitikuid nende sigaduste eest vastutusele võtta, kuna valitseb ringkäendus. Enamik kodanikke vaikib samuti ja astub rumalusest ning haugimälust tingituna valimiskastide juures taas kord vanale rehale. Seetõttu lokkabki Eesti poliitikute seas vastutustundetuse sündroom ja paljukirutud poliitbroilerlus.

Nii ongi Eesti esimeste hulgas Euroopas elanike majandusliku ebavõrdsuse poolest, seda Gini koefitsiendiga mõõtes. Globaliseerumise tasemelt oleme maailmas “hinnalisel” viiendal kohal. Lahtiseletatuna tähendab see, et sisuliselt on Eestis hävinud rahvuslik majandus.

Jälgides aastate vältel meie kiltri-kupja-aidamehe-mentaliteediga valitsejate tegutsemist, olen jõudnud arusaamisele, et riiklust pole hävitatud ainult ahnusest, rumalusest või asjatundmatusest, vaid seda on tehtud kindla tagamõttega. Eestist on saanud uue maailmakorra (New World Order) polügoon.

Innukamaid liberaalseid reformijaid on nende ponnistuste eest rahvusriikluse hävitamisel premeeritud. Rumal oleks arvata, et juudimiljardär Milton Friedmani üle nelja miljoni kroonise preemia sai Mart Laar rahvusriikluse tugevdamise eest. Ma julgen koguni väita, et nimetatud poliitik ei saanud Rootsi suurpanga kõrgesti tasustatud juhatuse liikmeks Eesti riikluse tugevdamise, vaid eestlaste välismaiste pankade orjadeks müümise eest.

Muidugi ei ole ma Laari tegevust taunides teda ära toonud mitte erilisest kiuslikkusest, vaid asjaolust, et aastaid tagasi lootsid paljud isamaaliseks nimetatud valitsuselt Eesti asja eest seismist ja toimiva rahvusriikluse ülesehitamist. Asjata.

Kurb, kuid aus tõdemus

Eelkirjutatut ja muidki fakte arvestades võiks sõnastada masendava, kuid igati ausa tõdemuse: meie, eestlased, johtuvalt solidaarsuse ja rahvusliku väärikuse puudumisest, ahnusest, ükskõiksusest, argusest, rumalusest ja orjameelsusest, ei vääri omariiklust.

Tunnistagem endale ausalt, et aeg oleks eksperiment nimega Eesti Vabariik lõpetada ja sellenimeline end eliidiks pidava seltskonna äriprojekt pankrotis olevaks kuulutada. Iga viie aasta järel rahvuslippudega laulu- ja tantsupeo rongkäigus sammumisest ja laulukaare all eesti laulul kõlada laskmisest jääb oma riigi edendamiseks ja selle eest seismiseks väheks! Ilmselt sobime igasuguse võõrvõimu alamaiks paremini kui oma riigi peremeesteks. Kahju küll ...