Põllu talus valitseb teisipäeval riigipühameeleolu

Anna Varma saab teisipäeval 100aastaseks ja on vaimult väga ergas, sattudes oma elust vestes üsna hoogu. Foto: Henn Soodla

"Juulikuu 14. päev on meie perele aasta või isegi selle sajandi tähtsaim - minu vanavanaema Anna Varma saab 100aastaseks," tõdes lapselapselaps Kristiina Seim.

Süvenenud armastusest ja lugupidamisest vanavanaema vastu kõneleb seegi fakt, et kuus aastat tagasi Are kooli kuuendas klassis õppides koostas Kristiina Kaia-Liis Roostaluga õpetaja Elve Tamvere juhendamisel uurimistöö, millel pealkirjaks "Elu läbi kümne riigivõimuvahetuse". Töö keskmes on eeloleval teisipäeval 100aastaseks saav Are vallas Niidu külas elav Anna Varma.

Lapselaps Aime Roostalu kinnitas: "See päev on meie suguvõsale kui riigipüha." Ilmselt vallalegi, sest taluni viiva kruusatee oli höövel värskelt siledamaks lihvinud.

Anna Varma on üle elanud Vene tsaari ja ajutise valitsuse, Nõukogude Vene valitsuse, Eesti Vabariigi tuleku (1918), Saksa okupatsiooni (1918), Eesti Vabariigi (1940. aastani), Nõukogude okupatsiooni (1940), Saksa okupatsiooni (1941), Nõukogude okupatsiooni (alates 1944) ja Eesti Vabariigi taassünni 1991. aastal.

Andis lehmale torti

Kohalikus koolis kokana töötav Aime ootas meid oma Are korteris, et siis koos Annale külla minna - Niidu külla Põllu tallu, kus elab Aime vend Aare.

Päevakangelane istus tugitoolis ja pani susse jalga. "Mul on ju see asi, et kogu aeg külmetan. Silmanägemine pole ka enam kõige parem," tunnistas ta kohtumisel. "Ega ma mäletagi, kui kaua õhtul üleval olin - uni ei tulnud. Ma ei saa vahel magada, und ei tule, tee mis tahad." Siis kuulab Anna raadiot. "Aga vahel teeb see mind närviliseks, et und ei tule," avaldas ta.

Mida ta mõtleb, kui und ei ole? Vastuseks rehmas naine esmalt käega, siis tunnistas, et ikka surmalegi.

"Nad on kõik minu vastu nii head, et tunnen end vahel süüdlasena: elan muudkui edasi, teised peavad mu eest hoolitsema. Aare teeb hommikul kohvi valmis, kohvi tahan ma alati. Muna ja saia armastan. Aga kui Aarel kiire olnud, saan ise kohvi tehtud," näitas Anna kepile, mille abil ta toas liigub. "Vahel käin õues, aga üksi ei julge, olen isegi kukkunud. Liikumisraam on mul ka."

Lapselapsed käivad vaatamas ja toovad kogu aeg midagi, mis suhu panna. Anna kiidab kõiki. Aime märkavat isegi seepi ja pesunööri tuua. "Aga see ju kõik maksab," muretses ta. Siis hakkas vanaproua naerma ja jutustas.

"Mõnda asja ma ei taha. Oli tort, mis mulle ei maitsenud. Aare kasvatab lihalehmi ja neil on vasikad. Vaatan aknast, kuidas vasikad imevad, mõlemast suupoolest tilgub piima alla. Nad tulevad päris akna alla. Viskasin siis tordi, mis mulle ei maitsenud, neile. Ära sõid! Nüüd vaatavad tihti akna poole." 

Eakas Anna on uskumatult erksa vaimuga ja kursis uudistega. Ta tunnistas, et talle ei meeldinud mitte üks põrm see "tants" Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ümber ja et lipulangetamise signatuur nüüd ringi vahetati.

Muide, eelmisel päeval, kui Annal külalised käisid, lõi ta koos nendega lauluotsa lahti ja ettekandele tuli "Mu isamaa on minu arm".

Inimene olgu tubli

Kristiina on oma uurimusse kirjutanud vanavanaema sõnumi järeltulevatele põlvedele: "Meid pole maailmas palju, seepärast peab igaüks olema tark ja tubli."

Anna ise on elus andnud maksimumi. Kui esimene mees Villem Roostalu Narva all 1944. aastal langes, tuli tal isegi rauda taguda, et savionni sein püsti püsiks. Tütar suri üheksakuuselt, poeg Arvo tuli üksi üles kasvatada. "Mis raske? Tollal leidsin: hea, et söök on laual ja natuke raha saab," ütles naine.

Praegune kodu on Annal teine. Kolhoosis seatalitajana töötanud Anna kohtus küla sepa Juhan Varmaga, abiellu astusid nad 1950. aastal ja siis saigi Annast Põllu talu perenaine.

Seatalitajana tundis naine igale põrsale kaasa, kui neist mõni haigeks jäi: "Vee võttis silma. Ei tea, mis neil oli, jäid haigeks ja ei tulnud kõigist elulooma."

Annal jätkus südant Juhani kolmele tütrele, need vastasid samaga.

Anna jutustas, kuidas tüdrukud hommikuti, enne kui linna tööle läksid, ikka mingi kodutöö ära tegid, et temal kergem oleks. Kes ajas piima koorelahutajast läbi, kes aitas sigu talitada.

"Ei tea, mis see on, aga minu ümber on kogu aeg head inimesed," imestas Anna.

Jutust selgub, et ta ise on olnud väga rõõmsameelne ja optimistlik inimene, armastanud laulu ja muusikat. Maal tegutsesid raske kolhoositöö leevenduseks pilli-, rahvatantsu- ja näitemänguringid, samuti laulukoorid. 1947. aasta üldlaulupeost võttis Annagi osa.

"Tutvusringkond oli nii suur, et üks oli ühest, teine teisest käest kinni," iseloomustas Anna oma sõpruskonda.

Tavaliselt väsivad eakad inimesed vestluse edenedes ära. Anna üllatas: jutt hakkas järjest soravamalt jooksma, isegi 1947. aasta üldlaulupeo dirigentide nimed tulid sorinal. Ta kiitis Ares valitsenud muusikahuvi.

Siis võttis vanaproua riiulilt pildi kolme ilusa ja armsa tüdrukuga: lapselapselapsed ja mis ime, Are põhikoolis käisid nad kõik ühes klassis.

Üldse on Annal lapselapselapsi viis, tüdrukute kõrval kaks poissi. "Käivad mind vahetevahel vaatamas, eile õhtulgi olid siin. Töökad on nad kõik," oli Anna rahul.

Mis üllatusi toob teisipäev, seda juubilar veel ei tea. Sugulased ja tuttavad tulevad kokku, Aime sõnutsi koguneb vähemalt 50 inimest, kes Annat austavad ja õnnitleda tahavad.