R, 1.12.2023

Valgevene kui põnev muuseum võiks külalistele pileteid müüa

Enn Hallik
, sporditoimetuse juht
Facebook
Comments
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvaüritused algavad Valgevenes reeglina sõjaväeorkestri ja paatoslike kõnedega. Rahvale, paistab, et meeldib.
Rahvaüritused algavad Valgevenes reeglina sõjaväeorkestri ja paatoslike kõnedega. Rahvale, paistab, et meeldib. Foto: Enn Hallik

Aeg-ajalt on mõistusele ja emotsioonidele kasulik kodunt ära käia. Tuled tagasi ja näed Eesti elu hoopis teise pilguga. Millisega, sõltub sellest, kas tuled ülipuhtast ja üliarenenud lääneriigist või ... ütleme, näiteks Valgevenest.


Niisiis võid naasta Eestisse ja küsida: miks on siin majad nii madalad? Või tulla reisilt ja imestada, kui puhas ja kui palju lilli on Eestis. Kolmas võimalus on, et nopid välja nii positiivset kui negatiivset, mõtled ja võrdled.



Selleks, et saada ehedaid elamusi, ei soovita sõita megapolistesse Moskvasse või Peterburi. Kõik on kallis, tänavad on pigem sissesõitnuist kui kohalikest tuubil, McDonald'si taga paistab Stimoroli reklaam, tõmmud kaubitsejad käivad pinda, nii mõnigi ehitis sobiks New Yorki, prügi ja prahti võid suuremateski hunnikutes leida Napolist. Ei midagi huvitavat. Nagu pole huvitavad Stockholm, Salzburg ega Chicago.



Sõita tasub Süda-Venemaale, Ukrainasse, Valgevenesse. Viimasena nimetatu näiteks on nii ehe, et võiks nostalgiamuuseumina lausa piletiraha võtta. Aga Valgevene paneb ka mõtlema, ja osa seal nähtust tekitab kadedustki.



Elamused algavad  juba piiril


Valgevenesse saab eestlane muidugi viisaga, mitte vabalt. Valgevenelasel on välja pääseda veel raskem, sest kõigepealt on tal vaja hankida aktseptitav kutse, siis välispass ja väljasõiduviisa. Nagu meil sügaval nõukaajal.



Piiril korjatakse riiki sisenejate passid kokku ja kaotakse neid sisse toksima ning kontrollima vähemalt tunniks. Sel ajal on vähemalt Läti-Valgevene piiripunktis  aeg külastada kempsu, mis võib olla Euroopa piiripunktide pärl.



Jah, lugeja arvas õigesti: hämar ruumike, auk põrandas, augu ümbrus ujub, ja mitte üksnes ujub, sest on paksematki. Nägin, kuidas sakslased seda haruldust vargsi (mine tea, kas piiritsoonis lubatakse?) pildistama hiilisid.



Teine ehmatus tabab külalist, kui ta Valgevene raha vahetab. Näiteks on ta enne Lätis näpuotsa metalli ehk veidi enam kui ühe lati eest kõhu kõvasti täis puukinud.



Nüüd saab ta nelja Eesti krooni eest 1000 Valgevene rubla, 400 krooni eest juba 100 000 ning 4000 eest miljoni. Edasi maksab tassi kohvi eest rahulikult 2000 ja tõdeb hiljem, et kuue mehe mehise restoraniõhtu arve nullide lugemine ja rahakuhja imetlemine oli omaette elamus.



Puurublade teemat jätkates saab üllatusena Valgevene õige paljudes bensiinijaamades maksta päris rahaga. Ja mitte illegaalselt, sest posti peal vahetuvad tulikirjad, et bensiin ja diisel maksavad eurodes nii-, dollarites naa- ja Vene rublades niipalju.



Eesti rahasse arvestades bensiin veidi üle üheksa, diisel kaheksa krooni liiter.



Loogiline on küsimus: kui suure rublakuhja keskmine valgevenelane teenib?



Välismaalasega (eestlane on väga välismaalane) on Valgevene inimene igaks kujuks üsna ettevaatlik (äkki on tegu provokaatoriga ja tuleb oma võimudega pärast jama?), aga kuulsin korduvalt umbes niisugust juttu, et president Aleksander Lukašenka käsib öelda 700 dollarit, kuid keegi ei tea lihtrahva seast kedagi (ülemused, ülikud ja ärimehed on teine maailm), kes teaks kedagi, kes saaks kuus pihku enam kui 200 dollari väärtuses kohalikke rublasid.



Kas Potjomkin või eelistused?


Piir (mille ehitistele õigupoolest palju ette heita ei ole) ennustab jätkuvaid teravaid elamusi (kemmerguefekt?), kuid siin reisija eksib, ehk koguni pettub. Viimane lõik Lätit - Daugavpilsist piirile - on ilmselt kümme aastat remontimata asfaldiga, Valgevene see-eest algab ja jätkub hea teega.



Imelikul kombel liigub sel küll kordades vähem autosid (populaarseim mark on Lada) kui Läti kuumaastikul, aga tee on sile, märkide süsteem eeskujulik.



Vitebski lähedal märkan endas esimest kadeduseussi: tee ääres on järjest keni mahasõitudega puhke- ja piknikukohti. Rääkimata sellest, et teeääred on pideva niitmise jälgedega ja põllud pole söötis ega võsas nagu Eestis paljudes kohtades, vaid haritud ja hooldatud.



Huvitav, kuidas meil põld eurotoetustele vaatamata maainimesele mitte ei anna, vaid võtab, ja Valgevenes, kus eurorahast vaid unistada võidakse, maa toidab?



Põnev on Valgevene küladest, asulatest ja väikestest linnadest läbi sõita. Pole haruldane, et liini- või ekskursioonibuss, uhked kirjad külgedel ja Mercedese embleem ees, seal tasa peab minema, sest külarahvas ajab keset peatänavat oma lehmi karjamaalt koju.



Aga pole imestada, kui buss lojuste taha kokkuvajuvate tarede asemel villade vahel või spordipalee ees (spordisõber Lukašenka olevat igasse rajoonikeskusse hokihalli ehitanud) takerdub.



Vana kadugu uuel eest

Tundub, et Valgevenes midagi enam-vähem ei tehta. Kui juba, siis juba. See võib olla nii õige ja hea kui silmaklappidega minek.



Vaimustusin Mogiljovi keskmeski veel seisvatest vanadest palktaredest. Mõni korras ja värvitud, enamik siiski tuult ja vihma saanuna tumehallid, aga puuornamentidega räästa all, kempsuhütiga õues, inventarinumbriga nurgapalgil ja pitskardinatega akende ees, olid nad millegi vana ja hea, millegi püsiva sümbolid.



Ei rikkunud, pigem süvendas seda muljet memm kitsega või sibliv kanakari. Meelde tuli Pärnu visiitkaart, mida me põliselanikena vaevalt märkame, ehk Riia maantee äärne puumajade rivi.



Mogiljovis trügivad nelja- ja enamakorruselised hingetud betoonmagalad tugevama õigusega tarede õuele. Terve rajoon nagu juba valmis, aga taas uus vundamendiauk kui haud ootamas ja kraana püsti.



Kui küsisin, mis neist ilusatest ja armsatest taredest seal õitsvate sirelite ja kirsside keskel saab, kehitasid kohalikud õlgu ja kostsid: buldooser. Memm kolitakse vägisi kuuendale korrusele, kus tal mugavam (?), kits ja kanad lähevad kõige liha teed. Mis neist saradest säilitada?



Valgevenel tundub olevat vedanud, et eurovärk ja kohalike euromõtlemine neist veel kaugel on. Oleks meiegi muinsus- ja miljöökaitse seal tegutsemas, ei liigutaks nad kümne loata nende väärtuslike muinastarede juures rohtugi ja peagi kääksutaksid neid aiaväravaid turistid. Nüüd muutuvad nende linnad üksluisteks Uus-Sauga paneelrajoonideks.



Puhtus, kord ja paatos


Igal rahval oma tavad. Slaavlasi iseloomustab jäljendamatu paatos, mida kogesime spordiüritusel, kus osalesime. Kui ikka orkester, siis loomulikult sõjaväe- ja suur, kui kõne, siis pikk ja levitan-liku paatosega. Ja kui on seinaleht, algab see lausega "Ideoloogia on riigile sama, mis immuunsüsteem inimesele".



Sattusime Mogiljovi, kui seal tähistati kehakultuurlaste päeva. Meil midagi sellist enam ei näe, aga seal olid rõõmsalt rongkäigus poksijad kinnastes, tennisistid reketite, vibulaskjad vibude ja ratturid ratastega. Nagu valged kipsist tööline ja kolhoositar, mis kunagi Audru teeristil seisid.



Ei näinud, kas olid Mogiljovis paraadile kamandatud tõstjadki kangide ja sõudjad oma kaheksapaadiga ...



 Marsiti, pealegi rõõmsa näoga, joosti liikluseks suletud peatänaval efektiks suure karjaga (meenub Pärnu parteijuhi Ado Peebo käsk Pärnu-Sindi suusamatka osalejate arvuks vähemalt 6000 kirjutada, tegelikult käis väljas poole vähem rahvast) kilomeeter või pool (osa rahvast tänavariides, mõnel mobiil kõrva ääres). Kõigile tundus kõik normaalne.



Kadedaks teeb valgevenelaste puhtus ja kord. Mogiljovis on suitsuotsa raske maha visata, sest prügikaste on iga paarikümne meetri tagant, kollases vestis mutikesi vehib harja ja kühvliga palju ja tänavad on uskumatult puhtad. Rääkimata spordipaleedest, kus lapiga tädid pidevalt tegutsevad.



Tolmukord on üks, ühiskondlik kord teine asi. Miilitsat (seda, mis mundris, ilmselt on muidki valvsaid silmi) näeb teedel kõvasti.



Ja nagu keskealised ehk meiltki mäletavad või praegusel Venemaal näinud on, seisab Valgevene liiklusmiilits harkisjalu oma Lada kõrval, käed seljal ja triibuline sau ähvardavalt sõrme otsas kõlkumas. Uh, südame alt võtab külmaks, kui mööda sõidad ...



Tõsiselt võtab miilits rahvusvaheliste (kohalike kõrval näiteks ukrainlased, lätlased ja eestlased) võistluste turvamistki.



Välismaalasi üldjuhul ei puudutata, kuid omadel käsib keskeltläbi kaheksaliikmeline mundrikandjate brigaad uksel kõigi kottide sisud ette näidata ja kobab mõne isiku läbi. Mine tea, mis siis kõik veel tehtaks, kui jänkid platsis oleksid?



Mundrite rohkus ja kandjate karm ilme võtab mõtlema, et Valgevenes sa korravalvurist pilti tegema ei kipu. Mine tea, mida arvab või kuhu viib.



Peremees on nähtamatu, aga suur

Kui keegi arvab nagu mina enne Mogiljovi sõitu, et Valgevenes seisab igas külas presidendi Aleksander Lukašenka kümnemeetrine kuju ja kõik majad on tema portreega kaunistatud, eksib ta rängalt. Täpsemalt 100 protsenti.



Lausa uskumatu, aga ma ei leidnud selle nädala jooksul ka otsides linnaruumis ühtki viidet riigipeale. Või isikukultusele. Küll leidsin Mogiljovi valitsusmaja ees Lenini seismas, küll nägin Bachi ja Kopernikuse sambaid.



Ma ei kuulnud kedagi Lukašen-kat kirumas ega valjuhäälselt ülistamas. Aga temast räägiti küll. Näiteks niisuguseid lugusid.



Kutsub president enda juurde suure välismaise ehitusfirma bossi. Ütleb, et vaja on ehitada niisugune sild. Palju maksab? Ehitaja kokutab, kokutab, lõpuks nimetab hinna.



Lukašenka võtab lambist kolmandiku maha ja küsib: lööme käed? Aus värk, sina teed viimase peal ja tähtajaks ära, mina maksan! Aga ainult selle summa, mis ütlesin. Lüüaksegi käed.



Või teine iseloomulik lugu. Lendab peremees (nii kutsuvad teda paljud) helikopteriga kuhugi.  Äkki näeb keset põldu seisvat kombaini. "Mis kolhoos see siin on?" küsib kunagine kolhoosiesimees Lukašenka abilt.



Too vastab. Andke mulle esimees telefonile! President siin, miks kombain põllul seisab? Katki läks. Miks ta siis, tšjort pobe-ri, põllul seisab, aga mitte töökojas remondis ei ole? Mm-mmm ... Ära mõmise seal, ma kontrollin homme, ja kui kombain ikka veel siin põllul seisab, pole sa enam kolhoosiesimees. Said aru?



Omasid püütakse hoida


Kaubaga on Valgevenes nii, et Lääne tavaar, seesama, mis meilgi müügil, on samas hinnas mis meil, vaata et kallim.



Valgevene oma ettevõtete toodang, millel pole häda midagi (soovitan soojalt näiteks nende šokolaadi, jalatsidki on kvaliteetsed), on see-eest Eestist tulnule väga odav.



Mõte lihtne: Valgevene inimene peab tööd saama ja oma kaupa osta jõudma, seepärast toetab riik tootmist. Ei ole kõike maha müünud nagu mõni teine taasiseseisvunud ja nüüd hädas riik. Ei ole kinni põhimõttes, et riik on halb peremees ja linn on halb peremees ning seepärast tuleb kõik iga hinna eest maha parseldada, lastes rootslasel või sakslasel kauba hinda lakke kergitada ning kasumi riigist või linnast välja viia.



Valgevene äratab eestlases, kel meeles raudtee erastamine ja suurte kahjudega tagasiostmine, ning pärnakas, kes veel mäletab Sindi vabrikut ja KEKi, lina- ja kalakombinaati, masinatehast, autobaasi ja bussiparki ning mõnda muud suurt tööandjat ning kes teab, et müüa on meil Pärnu linna rikkusest veel vaid sanatooriumid, korraliku koguse kadedust.



Seal toodab Vitjaz endiselt (küll uut malli) televiisoreid, Minski autotehas teeb veoautosid, Belarus-traktoreid tuleb tehasest rodus. Nagu vanasti toodetakse Valgevenes külmikuid.



Riik toetab, et rahvas saaks tööd ja leiba, nimetatud toodang suudetakse hoida hinnalt odav ja kvaliteedilt minev. Selle kohta ei oska öelda muud, kui et oleks justkui õige lähenemine.



Aga paistab, et selle lähenemisega tegeleb seal palju tarka rahvast. Igatahes annab nii suurt valitsushoonet, kui Mogiljovis on oblasti- ja linnakomitee käsutuses, mujalt otsida.



Julgen väita, et kommunistliku partei peamaja ja valitsushoone Pekingi Taevase Rahu väljakul on pisemad.



Kas nostalgiaretked on võimatud?


Kui seda suudan ma veel kuidagi mõista, et rahvas sõidab Kanaaridele ja Türki päevitama ja suplema ning Itaaliasse või Prantsusmaale kultuurireisile, siis sellest, miks minnakse ilma erilise põhjuseta igavatesse Soome ja Rootsi, ma aru ei saa.



Nagu sellestki, miks reisifirmad pole seni muuseumilaadset, aga nii mõneski aspektis ärksalt uut Valgevenet üles leidnud.



Seal on meenutada nii neil, kes nõukogude ajal elanud, kui avastada noortel, kes seni vaid läänelikust elust aimukest omavad.

Facebook
Comments

Märksõnad

Tagasi üles