Eestis on viinamarju kasvatatud juba 13. sajandist (ülestähendused Läti Henriku kroonikas) ja paljudes mõisates oli see triiphoonetes üsna tavaline marjakultuur.
Viinapuudest ja viinamarjadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastatel on Eestis viinamarjakasvatus järjest rohkem huvilisi haaranud, kuid pole veel laialt levinud. Aga meenutagem: kunagi oli aeg, kui eesti talumehed arvasid, et mõisasakste propageeritud kartul on jama, kõlbab naeris küll.
Olen veendunud, et tuleb aeg, kui igal turul on Lõuna-Euroopa viinamarjade kõrval kodumaiseid. Näiteks Suurejõe aednik Harri Poom on edukalt marju müünud, ja päris suurtes kogustes. Soomlased on ju võtnud nõuks pürgida oma viinamarjaveiniga Euroopa turule.
Alustuseks mõningate märksõnade selgitus. Metsviinapuul ei ole viinapuuga väga palju ühist, nad on botaaniliselt eri sugukondadest. See ei tähenda, et metsviinapuu ei ole väärt haljastustaim. Vastupidi! Ja müüt, et metsviinapuu mädandab majaseina ja rikub värvi, ei pea kindlasti paika. Loomulikult tuleb metsviinapuudki aeg-ajalt lõigata (soovitav igal aastal), et hoida teda sobivas vormis ja parajas tiheduses.
Ainult haljastuseks müüakse puukoolides viinapuu liike: põhja-, kallas- ja Amuuri viinapuud. Need on küll ilusama lehestikuga kui metsviinapuu, kuid siiski natuke õrnemad. Pärnumaal neil külmakindluses küsimusi küll pole, kuid metsviinapuu on probleemivabam.
Viinamarjadest on Euroopas ja Põhja-Ameerikas aretatud palju Põhjamaadesse sobivaid sorte.
Meie kliimas on viinamarjade puhul valida kolme kasvukoha vahel: avamaal reas nagu vaarikas ja kindlasti toestatuna, lõunaseina ääres ning kütmata või köetavas kasvuhoones.
Et asja mitte väga keeruliseks ajada, pakun välja kolm sorti, mis sobivad kõigile ülalmainitud kasvukohtadele ja alustuseks sellest piisakski.
Eesti oludes kõige külmakindlam (talub kindlasti rekordpakast) on “Zilga”. Tema suur eelis on veel see, et sobib suurepäraselt haljastustaimeks ja muidugi ühtlasi marjade kasvatamiseks. “Zilga” marjad on tumesinised, maitselt üle keskmise ja oskusliku lõikuse korral annab sort rikkalikku saaki.
“Jubilei Novgoroda” marjad on kollakasrohelised, väga magusad ja vürtsikad. “Hasanski Sladki” marjad on sinised, suure C-vitamiinisisalduse tõttu veidi hapukad. Nende sortide marjad valmivad vara, kasvuhoones on augustis kindlasti marjad juba valmis. Lõunaseina ääres saate marju augusti lõpus – septembri alguses, avamaal septembris.
Paljud huvituvad seoses viinamarjadega veinitegemisest. Veiniks on mõtet kasvatada marju siiski avamaal ja põõsaid peaks olema ikka päris mitu. Sortidest tuleks ülalmainitute kõrval kindlasti kõne alla “Rondo”, mida Eesti veinivalmistajad kõige rohkem kasvatavadki.
Avamaal viinamarjade kasvatamiseks on ideaalne põhja- ja idatuulte eest varjatud maa-ala, millel on kalle lõunasse. Pärnumaal on selliseid viinamägesid võimalik rajada võib-olla Pärnu jõe paremkaldale (põhjakaldale). Lagedale ja tuulisele põllule ei ole mõtet istandikku rajada, seal koguneb liiga vähe soojust ja marjad ei valmi. Seal, kus on hiliste kevadiste öökülmade oht (jõgede lammialad), saavad õied kahjustatud ja saak võib jääda saamata.
Viinamarjakasvatuse üks olulisemaid küsimusi on lõikus. Kevadel ei tohi seda mingil juhul teha, kuid suvine ja hilissügisene korrektne kääride välgutamine on saagi eeldus. Kuidas seda teha, on uus teema, aga igaüks leiab ise vastuse Jaan Kivistiku viinamarjaraamatutest, mis on olemas igas raamatukogus.
Lõpetuseks isiklik valus kogemus talvest 2008/2009, kui hiirtele maitsesid viinapuud nii, et osal taimedel söödi juuredki ära.