Viis aastat hiljem ei oska ma öelda, kelle idee see oli. Minu oma mitte. Toimetuse oma samuti mitte. Ilmselt ikka Marianne Mikko enda oma. Nimelt pakkus ta pärast 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel valituks osutumist, et võiks iga nädala lõpuks teha Brüsselist kokkuvõtte Euroopa Parlamendis toimunust.
Lõime käed ja sündis rubriik ”Pilk Brüsselist”, mis enamasti jõudis lugejateni laupäevases Pärnu Postimehes. Kui midagi vahele tuli, siis mõnel muul päeval.
Olime nii viis aastat Eestis ainus leht, millel oli oma ”kodustatud” Euroopa Parlamendi liige kaastööliseks.
Ninakirtsutajaid, kellele isik ei meeldinud, oli omajagu, aga koostöö sujus. Tavaliselt helistas Mikko nõunik (algul Paavo Palk, pärast tema minekut teisele eurotööle Erik Somelar) toimetusse ja uuris, mis meil kohapeal uudist. Meie omakorda küsisime, mis toimub Euroopa pealinnas, ja nii lepiti kokku umbkaudne teema ”Pilguks Brüsselist”.
Meenub, kuidas Mikko tõi Pärnumaale Euroopa Parlamendi kalanduskomisjoni tutvuma siinsete rannakalurite eluga. MEPide (Member of European Parliament) olekust ja silmavaatest võis küll välja lugeda, et nad on sattunud mingisse vabaõhumuuseumi ja on pigem harjunud kala nägema laual serveerituna, mitte selle püüdmist Eesti moodi. Elevust kui palju.
Pragmaatilised mehed loovutasid aga peagi nõunikukohad noortele naistele, kes enam ei vaevunud telefonitsi teemade üle nõu pidama. Veel hullem, õrnema soo esindajad ei tundnud üldse kella ega teadnud, mis on toimetuses deadline (viimane tärmin materjali laekumiseks). Nii võib öelda, et koostöö ”Pilk Brüsselist” teine pool kujunes üksjagu vaevaliseks.
Muide, usun, et terane kooliõpilane saaks ”Pilgu Brüsselist” põhjal teha koolitöö, uurides, kuidas ajapikku kaugenesid käsitletavad teemad Eestit puudutavatest asjadest ja kohalik muutus järjest üleeuroopalisemaks.
Mida lähemale jõudsid uued Euroopa Parlamendi valimised, seda enam olin kindel, et Eesti võiks oma piiratud ressursse arvestades lähetada teiseks viisaastakuks Brüsselisse võimalikult samad MEPid. Põhjus lihtne: uutel võtab Euroopa Parlamendis kodunemine aega, vanad saaksid kohe töösse lülituda. Isamaa ja Res Publica Liit (probleemideta) ning Keskerakond (teatud mööndusega) nii tegidki. Sotsid eelistasid seada esinumbriks oma äsjase esimehe ja ministri Ivari Padari ja siis oli selge, et Marianne Mikkol kolmandana nimekirjas väljavaateid tagasi valitud saada ei ole. Keegi ei uskunud, et sotsid võiksid korrata viie aasta tagust edu.
Mingil määral vaevab mind siiani küsimus, mis juhtunuks, kui Mikko olnuks esinumber. Kas sotside kohavõit oleks häältearvult olnud suurem või olnuks kaotus Keskerakonnale möödapääsmatum? Ei tea.
Igal juhul südamest tänu Marianne Mikkole koostööaastate eest Pärnu Postimehega!