Europarlament on mannetu komejant. Hambutu tiiger. Tema liikmed on läbikukkunud poliitikud, kes oma riigi esinduskogudesse kõlbmatuna saadetakse priskete palkade ja rikkalike kuluarvetega Strasbourgi pensionile. Nende heietused on nii tüütud ja mõttetud, et ajalehtedes viitsitakse neid harva mainida.
Europarlament on Euroopa Liidu arenedes järjest olulisemaks muutuva uue demokraatliku korra häll. Otse ja üldise valimisõiguse põhjal valituna omavad eurosaadikud seadusandlikku võimu, mida mingisugune kriitika ei kõiguta.
Parlamendil on olulisi võimuvaldkondi: tal on voli - vahel ta seda kasutabki - ühenduse eelarvele kriips peale tõmmata. Ta võib kogu Euroopa Komisjoni lahti lasta, kui selleks tuju tuleb. Ta revideerib ja tihti parandab õigusaktide projekte.
Kahe pealtnäha nii erineva aspekti ühitamine (ehkki mitte just samaaegne) ei ole mingi probleem.
Euroopa Parlamendi suhtes on võimatu olla dogmaatiline, kuna sündmused Euroopas arenevad kiiresti. Maastrichti lepingute ratifitseerimisega on europarlamendi liikmed suurendanud oma sõnaõigust ELi juhtimises, kaasa arvatud vetoõigus uute komissaride määramisel.
Esimest korda tasub Strasbourgi parlamenti võib-olla tõsiseltki võtta, ehkki tema liikmete vastavust ülesannete kõrgusele näitab vaid aeg.
Kord kuus toimub Palais de l’Europe’is viiepäevane plenaaristung. See koht ei ole mõni ballisaal, vaid üks Strasbourgi silmatorkavalt näotuid hooneid. Ülejäänud aja veedavad eurosaadikud oma kabinettides Brüsselis ja Luxembourgis (muidugi eeldusel, et nad need üles leiavad).
Niisiis pakivad nad kord kuus oma paberid suurtesse metallkastidesse, mida nimetatakse konteineriteks, ning rändavad kogu killavooriga hardunult risti-põiki läbi Euroopa. Lennu- ja transpordifirmadele on see tohuvabohu rõõmusõnum. Kellelegi ei lähe korda, mida Euroopa õnnetu maksumaksja sellest kõigest arvab.
(Pisiblufi käsiraamat. Euroopa Liit, Tallinn, 1996.)