Raimo Saar: Puusõda Pärnus

Raimo Saar. Foto: Pärnu Postimees

Nüüd on siis lahti läinud see, mille eest linnaaednik ja dendroloogiaspetsialistid on juba ammu hoiatanud: vanad ja lootusetult haiged puud murduvad (tuules ja lihtsalt niisama) ja teevad suurt materiaalset kahju või tapavad inimesi. Viimast pole küll veel juhtunud (ja annaks jumal, et ei juhtuks!), aga on siiski aeg tulla mõistusele.

Kirglikku “keskkonnakaitsjat” ja tugevusõpetuse “peaspetsialisti” Mark Soosaart on ilmselt küll ilmvõimatu veenda, et miski on halvasti ja õhus on ohu märke (vt Tõnu Kanni “Vanapargi allee on jätkuvalt tüliõun”), aga usun, et otsuseid saab teha tervele mõistusele tuginedes.

Ei pea olema õppinud dendroloogiat ja linnamaastiku kujundust, et aru saada: mõnikümmend Vana pargi puud ei pea vastu selle ja järgmise suve tormidele.

Kunagi kirjutasin pisikese loo, et võiksime siiski oma igapäevase elu korraldamisel usaldada spetsialiste.

Keegi ei ole kunagi kahtluse alla seadnud lugupeetud Mark Soosaare kui filmimehe ja superorganisaatori oskusi.

Miks aga peaksime kahtlema linnaaedniku ja tema meeskonna oskustes ja kogemustes?

Miks tõmbame vee peale tunnustatud dendropatoloogi, bioloogiakandidaat Märt Hanso tööle, kes on teinud Vana pargi puude seisukorra kohta ekspertiisi?

Demagoogia ja emotsioonidega ei saa lahendada nii olulist asja Pärnu elukorralduses nagu pargindus.

Mul oli piinlik lugeda Soosaare arvamust, et linna kõrghaljastuse eest võiks hoolt kanda lausa ühiskondlikus korras ja asja lahendaks pisikeste vitsakeste lausistutamine suurte puude alla ja vahele.

Kuskilt on kõrvu jäänud lause, kus Kristiina Kupper palub alandlikult vabandust, et ega Rannapargi rekonstrueerimise käigus küll ühtegi puud maha võeta.

Park, sealhulgas kõrghaljastus, on elav organism linnas, kus on vajalikud aeg-ajalt ette võetavad raied ja istutused ja seega puude mahavõtmine on ülimalt normaalne tegevus, vastupidiselt looduskaitsealustele metsareservaatidele, kus ei tohi murda ainsatki oksakest ega sekkuda looduse iseolemise protsessi.

Kas peaksime muutma Pärnu pargid loodusreservaatideks, kus ei niideta muru, ei koristata lehti, ei ole lubatud jalutada, ja laseme kõik võssa kasvada, mida loodus teebki, sest see on tema loomulik reaktsioon?

Kas tahame sellist Pärnut?