Suvi 1959: Pärnu - parima sanatooriumiga Eesti kuurort

Suve algul peatus Pärnus Vilniuse-Riia-Tallinna velotuur, kus iga teine rattur oli meistersportlane. Sõideti Eesti, Läti ja Leedu noorsoolehtede auhindadele.

FOTO: Pärnu muuseum

Pärnut vääristati 1959. aastal üleriigilise parima kuurordi tiitliga, toimus hoogne parkide ja alleede korrastamine ning haljasalade rajamine. Randa ehitati lauluväljakut.

NSV Liidu III esivõistlused autode mitmepäevasõidus startisid ja finišeerusid Pärnus. Sõidu lõi kinni Eesti NSV koonvõistkond.

FOTO: Pärnu muuseum

Jahid

FOTO: Pärnu muuseum


Pärnu Kommunist kirjutas, et 1957. aastal kuulutati välja üle Eesti kuurortide, puhkekodude ja sanatooriumide vabariiklik ülevaatus. 1958/1959. aasta vahetuseks saadi teha esimesi kokkuvõtteid ja veebruari keskpaigaks 1959 selgus, et parim sanatoorium kogu Eestis on Pärnu kuurordis ja selleks on sanatoorium nr 1 (Rannahotell), millele anti rändpunalipp.



Sakste hotellist töörahva ravilaks

Tsiteerime Pärnu Kommunisti: "Tänane Pärnu kuurort on töötava rahva päralt. Siinkohal ehk ei oleks ülearune meenutada mitte just kauget minevikku, mil Pärnut tunti tolleaegse "koorekihi" suvise prassimise paigana. Praegune sanatoorium nr 1 asub omaaegses rannahotelli hoones. Tuba maksis 3-14 krooni ööpäevas, ravi eest tuli muidugi veel eraldi tasuda. Hind oli lihtrahvale üsna soolane - mudavanni eest 2-4 krooni, süsihappevannist 2.75, rabavannist 1.80, tavalisest veevannist 75 senti.



Nende aegade kohta aitab meil mälu värskendada sanatooriumi nr 1 mehaanik Karl Tuisk, kes on selles majas elanud ja töötanud üle 20 aasta, alates sellest momendist, kui rannahotell valmis sai. Vana töömees meenutab, et rannahotell oli peamiselt rootslastest, soomlastest ja eestlastest rahameeste lõbustuskohaks. Korra olnud siia ära "eksinud" ka üks Tallinna tööline. Käinud küll linnas odavamalt söömas ja ka muidu elanud kokkuhoidlikult, kuid ikkagi olnud juba nädala ajaga kõik säästud läbi. Samal ajal oli juhtumeid küll, kus prouake tuli laste ja teenijatega juba kevadel kohale ja lahkus alles siis, kui maja sügisel hooaja lõpetas."



Hommikumantlis käimine tänaval keelatud


11. aprillil kirjutas Pärnu Kommunist remonttöödest rannakohvikus, kus rabas ehitus-remondikontori parim maaler Herbert Kokk. "Selleks, et kohvik-restoran Rannahoone võiks uksed avada 1. maiks, täidab sm Kokk päevaülesandeid kuni kolmekordselt," kiitis leht.



Puhkajate käsutuses oli kaks ja pool kilomeetrit liivaranda, mis päikesepaistelistel suvepäevadel oli peesitajaid "kuivalt" täis. Vette oli ehitatud kaks suurt puust elevanti, mille lonti pidi võis vette liuelda. Et aasta varem olid lapsed pidanud kõrvalt vaatama, kuidas täiskasvanud lustivad, tehti 1959. aasta suveks elevante kaks, üks lastele madalamasse vette ja teine suurtele sügavamasse.



Leht loetles, et rannas olid vette viiv sild, parv, kaks võrkpalliplatsi, kiiged, võimlemisnöörid ja -rõngad, rohkem istepinke ja lamamistoole.



1959. aastal paigaldati Rannahoone kõrvale Pärnu linnas esimesed gaseeritud vee automaadid.



Ühiskondliku korra kaitseks linnas oli lehes avaldatud keeldude-käskude nimistu. Linna tänavatel ei tohtinud käia hommikumantlites ja pidžaamas, samuti oli keelatud kerjamine. Rikkumistega vahele jäänutest tuli teatada nende töökohta või õppeasutusse.



Meestel oli keelatud viibida ja supelda vastavate siltidega eraldatud naiste supelplaažil ja sealt läbikäimine.



Suurem töö rannas oli ajakohase autoparkla ehitamine mudaravila ja rannakohviku vahelisele soostunud maa-alale, millega kaasnes lähima ümbruse haljastamine.



Lõplik punkt rannahooajale 1959 pandi 3. ja 4. oktoobril restoranis Rannahoone, kus toimus suvehooaja lõpetamine.



Puiesteed noorendamisele

1959. aastal oli Pärnu tõsiselt käsile võtnud oma pargid-puiesteed ja haljasalad.



Linna peaarhitekt J. Linnakivi kirjutas Pärnu Kommunistis: "Rajatud on uued haljasalad Võidu väljakule (praegu park Kaitseliidu maja ees üle Pika tänava - toim), Noorte väljakule, kino Kiir esisele kvartalile, linna keskväljakule (Vee ja Akadeemia tänava vahele - toim). 1958. aastal alustati laiaulatuslikumat tänavate ja puiesteede asfalteerimist ning veevarustuse süsteemi rajamist."



Ette oli nähtud haljastada linna keskväljaku lähim ümbrus koos Riia maantee ja Vee tänava nurgale rajatava uue maaliinide autobusside jaama maa-alaga.



Peaarhitekt kurtis, et probleeme oli palju. Näiteks Mere puiesteel sanatooriumi nr 3 (endine suvekasiino, praegune Ammende villa) juures oli kunagi ilus park, nüüd oli see muudetud sanatooriumi küttematerjali laoplatsiks.



Liiva kalatööstuse juures kasvasid kunagi põlised pärnapuud. "Nüüd võib kogu kalakonservikombinaadi maa-alalt tikutulega mõnda haljasala, ilupuud või põõsast otsida. Taolisi haljasalade eest "hoolitsejaid" on veel palju," pahandas Linnakivi.



15. oktoobril kirjutas Pärnu Kommunist jätkuvatest töödest puiesteede noorendamisel. Kalevi, Aia, Nõukogude (praegu Supeluse) tänav olid prioriteetsed. Kahel esimesel olid pooppuud oma aja ära elanud, neid vaevas soomustoorik. Vanad puud juuriti üles, maasse jääv juurekava desinfitseeriti, aukudesse toodi uus muld ja uued puud.



Aia tänavale istutati pooppuude asemele pärnad. Nõukogude tänaval olid kased, neist 15 puud vigastatud ja need vahetati välja.



Asi oli selles, et Nõukogude tänaval ja Riia maanteel kasutasid sakslased puid oma sõjatehnika varjamiseks õhurünnakute eest. Nii siis punakotkad puudelatvu niitsidki.



Vahetamisele kuulusid Riia maantee jalakadki, mida oli tabanud nn jalaka surm.



Silla tänaval (J. V. Jannseni) alustati sõidutee asfalteerimist, kapitaalremondi ootel oli Silla tänava puiestee.



Lauluväljak Pärnusse


1959. aastal alustati Pärnusse oma lauluväljaku rajamist. See pidi hõlmama Ranna, Side, Kuuse ja Kaarli tänava vahelise kvartali. Soine plats tuli täita ja kõrgemaks tõsta, teisaldamist vajasid kümned tuhanded kuupmeetrid pinnast. Soo täitmisega oli juba alustatud.



Varjuks meretuulte eest ja lauluväljaku ümbruse kaunistamiseks pidi istutatama sadu puid ja põõsaid, rannajoonele aga mägimändide vöönd, selle taha tuiskliiva pidurdamiseks kõrge pajuhekk.



Lauluväljak pidi koosnema kolmest osast: lauljate tribüün kuni 2000 inimesele, tantsuväljak ligi 250 rahvatantsijale, pealtvaatajate tribüün, mis mahutab kuni 5500 inimest (4000 iste- ja 1500 seisukohta). Maksimaalselt olnuks ruumi 7500 pealtvaatajale.



Lauljate tribüün olnuks seljaga mere poole, pealtvaatajad selle vastas. Publik oleks istunud hobuserauakujulisel tribüünil malekorras, et pidustusi paremini jälgida. Tantsumuru suurus lubanuks talvel rajada korraliku hokiväljaku.



Peasissepääs olnuks Ranna puiestee ja Kaarli tänava nurgalt, abisissekäigud Ranna puiesteelt, Kaarli ja Side tänavalt. Väljakule pidi rajatama tualetid ja kioskid karastusjookide ning jäätise müügiks.



Leht kirjutas, et lauluväljaku rajamine on kulukas, ainuüksi heakorrale pidi kuluma 380 000 rubla. Millal väljak valmima pidi, ei teadnud keegi, aga lähiaastail kindlasti.



Miks väljakut nii ei tulnudki, oleks omaette teema. Kas võis seda segada 1961. aasta rahareform?



Jalgratturid ja autode mitmepäevasõit


Juuni algul tekitas Pärnus elevust Leedu, Läti ja Eesti ratturite velotuur Vilnius-Riia-Tallinn. Marsruut oli 1024 kilomeetrit, osales ligi sada ratturit, nende hulgas 46 meistersportlast. Noortelehtede auhindadele pedaalivad ratturid jõudsid Pärnusse 6. juunil 1959.



1957. aastal korraldati Moskvas esimesed NSV Liidu esivõistlused autode mitmepäevasõidus. 1958. aastal sõideti Minskis ja 1959. aastal Pärnus. Arvestus käis kolmes klassis: Moskvitšid ja Škodad, Pobedad ja Gaz-69 autod ja Volgad ning ZIMid.



Start ja finiš oli vallikraavi juures väljakul, teele mindi 12. juunil ja tagasi jõuti 14. juunil, olles läbinud 2500 kilomeetrit Eestis, Lätis ja Leedus. Võitis Eesti NSV koondvõistkond.



Miks just Pärnu, küsis Pärnu Kommunist. Vastus: Balti vabariikide teedevõrk võimaldab valida huvitavaid variante. Pealegi on kuurortlinn Pärnu meeldiv puhkekoht autosportlastele enne ja pärast rasket võistlust.



Eesti jalgpalli 50. aastapäeva tähistati Pärnu meistrivõistluste ja Tartu-Pärnu linnavõistlusega noortemeeskondade vahel. Pärnu võitis 5:0.



Suvel toimusid Pärnus ENSV maanoorte I spordimängud ja maanoorte VI suvespartakiaadi finaalvõistlused 13 spordialal. Pärnu Kommunist andis sel puhul välja eribülletääni. Maanoorte finaalvõistluse üldvõitja oli Paide 236 punktiga, Pärnu alles 14. kohal 150,5 punktiga. Välja anti 204 komplekti medaleid.



Leht kirjutas


Piiri tänaval oli müügil sõiduauto Mercedes-Benz, Karja tänaval pakuti sõidukorras sõiduautot Hansa koos tagavaraosadega, kuskil oli saadaval Ford V-8. Müügis oli maja "vaba elamispinnaga" (seega vanainimene sisse ei jäänudki).



Tekstiilivabrik 1. Detsember otsis meesvalvureid, töökäsi vajas kalakonservikombinaat - nende töötajate otsimised avaldati nii eesti kui vene keeles.



Kinos jooksid mittemidagiütlevad filmid. Kiires näiteks kunstiline film "Soldatid" ja lastele "Upsakaks muutunud kindral". Rannas jooksis värviline film "Sinust võlutud". Need polnud suve jooksul muidugi ainsad.



Muuli, Toominga, Seedri ja Ringi tänava elanikud ning kalakonservitsehhi töölised olid rahutud, et kaubandusvalitsus oli sulgenud toiduainete kioski Ringi ja Muuli nurgal, mis oli seal ainus kaubandusettevõte elanike teenindamiseks. Pidi olema kapitaalremont, aga pikemat aega ei olnud mingit märki tööde alustamisest. Igal juhul on see "kiosk" seal alles tänapäevani ja töötab kohalike rõõmuks.



Võidulipu kolhoos vajas heina sissevedajaid, vajalik oli 5-7-liikmeline grupp, töö masinatega, tasu kokkuleppel 7-10 rubla rõuk või 2 protsenti sisseveetud põlluheinast. Teenimisvõimalus olnud 60-100 rubla päevas, kena kopikas tol ajal.



Pärnu linna õmblus- ja tööstuskombinaadi Kodu ateljeed valmistasid elanikele meeste ja naiste ülerõivaid, kleite ning ... aluspesu!



1959. aasta Pärnu Kommunistis polnud ühtegi restoranide-kohvikute kuulutust tulla sinna või tänna aega veetma.

Tagasi üles