Mihkli laat nagu kokkuleppimata kohtumispaik

Mihkli laadal sättisid kaupmehed pilku püüdma nii oma platsi kui ennastki. Foto: Silvia Paluoja

Mihkli küla oli laupäeval niisama kuum koht nagu Pärnu rand, mõlemal pool lõid iseenda jaoks aja mahavõtjad paarikümnetuhandelise külastusrekordi ja nautisid täiega suvesüdame haruldast vihmavabadust.

Niisama kindel kui aamen kirikus on see, et iga aasta juulikuu kolmandal laupäeval viivad tolmused teed kauplejad ja ostjad Mihklisse laadale. Tänavu juba kahekümne esimest korda nii, et parkimis- ja laadaplats ei mahtunud enam esialgsetesse piiridesse ja vallutas endale tüki niidetud heinamaastki 13. sajandil ehitatud lumivalge kiriku vastas. Seal, kus Läti Henrik arvatakse kirjutanud suurema osa oma Liivimaa kroonikast.

Saunaga koju

Pärnust poolsada kilomeetrit loodesse tungles inimmeri mareta-päeva järel ja jaagupipäeva eel, kui vikat tuleb varna panna ja sirp kätte võtta. Sestap võisidki loomapidajad ja viljakasvatajad hinge tagasi tõmmata, sest üks igasuvine maatöö on tehtud ja teisega annab veel oodata.

"Meile sõidetakse üle Eesti," ütles Mihkli laada viieliikmelise toimkonna liige Mare Paarasma ja arvas oma kogenud pilguga, et poolesaja elanikuga külla jõudis seekord oma 20 000 igas eas laadalist. "Linnarahvas tuleb, sest saab siin teistsugust keskkonda nautida, maarahvale aga on see nagu kokkusaamispaik, kus näeb tuttavaid, kuuleb uudiseid, saab kaupa teha ja esinejaid kuulata."

Ümmargune vikativars

Laadalistel jätkus uudistamist uhkelt. Uudist oli neilgi, kes ennast Mihkli laada veteranideks peavad, sest näiteks Saaremaa saunad olid esimest korda sealkandis. Üks saunamaja alusel, teine platsil pastoraadi vastas, nii nad pilke püüdsid ja kõiketeadja Maia kinnitas: kui kohapeal kaupa teha, saab puidust saunamaja kümme protsenti odavamalt. "Leil läks õhtuni kõndima," kostis naine ehtsaarlaslikult, kui huvilised tagaruumi kiikasid.

Pealinna kaupmehed osaühingust Merriba meelitasid kõikvõimaliku käsitöö, lilletaimede, lammaste, pardipoegade, vaipade ja seinast seina kauba vahel sebijaid toorjuustude müügiletiga. Esimest korda Mihkli laadal, lootis müügimees Oliver, et köömne- ja ürdijuustule, sõirale ja "patsile" ostjaid jätkub.

Naised-lapsed kannatlikult kõrval, piirasid mehed platsil mitmeruutmeetrisel muruplatsil kila-kola väljapanekut. Mine tea, äkki leiab just siit aegade hämarusest väljatoodud kraami hulgast vajaliku tööriista, määrdepritsi, tungraua, rattakella, lambijupi või mida iganes, mis pealinlane Enno kaasa tarinud.

"Näe, korralik raudreha," haaras pikk mehekäsi kaubavalikust tõsise kodutööriista. "Need plastmassist ei pea ju midagi vastu ..."

Lapsed uudistasid kärudest, millise uue leti ette neid lükati, endal eelmisest sajandist pärit täispuhutud kiiskavad hobused, Miki-hiire näod, õhupallid pea kohal nagu lipud lehvimas.

Vilditud nukkude meistrid olid pilgupüüdjaks ehtinud puuoksa ja lasid kätel lisa valmistades kärmelt käia. Töökatele naistele nagu lohutuseks mängis üks kaabuga ning etnosokkide mees nukupuu kõrval istudes suupillil kurblikku viisi, sest lustakad olid keskpäeva möödudes otsa saanud.

"Kodune tunne, nagu üks pere, ja igal aastal on siin ilus ilm," tormas vastu Koonga valla tuttav talumees Toomas, käes laadaostuna vikativars. "See on ümmargune, hea kerge käes hoida," teatas ta.

Jänkud, kiisud, tibud

Põnnid-tirtsud jäid nagu püünisesse kinni jänkude, kiisude, kutsude, pardi-, kana-, hane- ja kalkunitibude, mustavillaliste maatõugu lammaste juures. Elus loom on ju ikka kõige armsam ja kuidas sa tema juurest ära tuled, pai on vaja tingimata teha.

Reklaamitargad müüjad kasutasid laadalavalt kostva laulu ja muusika ning sõnalise osa taustal nipina võlusõna "öko" ja nii võis sularahakam sõita Mihklist koju, kaasas  "Aastahitt 2009" - ökotool. Eesti toote, mis valmistatud kasest ja sanglepast, immutatud linaõliga ja kokku köidetud kanepiköiega. Laadahind oli poehinnaga võrreldes lausa soodne, 800 krooni asemel 590 ja mitte kroonigi vähem, kuigi tingijaid jätkus.

Kogu laadamelu ümberjutustamise asemel on kindel mis kindel, et Koonga vallal pole vaja oma Nokia leiutamisega enam tegelda, see on neil olemas juba paarkümmend aastat. Mihkli laat, mis muud!

Ehk nagu ütles kaitseväkke võetud poja asemel telgivarjus helinuppe keeranud Koonga vallavanem Andres Hirvela, on Mihkli laat ümberkaudsetele nagu kokku leppimata kohtumispaik. Ehe maaüritus, kus veidi väsinud mees võib puuvilus murul rahulikult pikutada ja mis lõpeb simmaniga. Enne kukke ja koitu, kell kolm, tegi vallabuss viimase tiiru ja viimne kui üks omainimene jõudis koju tuduma.