Pärnul oli oma apteek

Vaidluse tõttu ammusest ajast suletud linnaapteegi sisevaade, vasemal Olev Siinmaa loodud mööbel. Foto: Urmas Luik

1930. aastal otsustas linnavalitsus, et Pärnule läheb vaja oma apteeki. Eeskuju andsid oma apteekidega ülejäänud Eesti linnad. Tallinnal oli koguni kaks apteeki ja Tartu plaanis teise apteegi asutamist.

Linnavalitsus pöördus tervishoiu- ja hoolekandevalitsuse poole, kust teatati, et Pärnu palve on teadmiseks võetud ja apteegi avamise suhtes takistusi ei ole.

Vastupanu linnaapteegile

Tõrge tekkis 1930.-1931. aasta linnaeelarve arutamisel: sinna oli plaanitud 25 000 krooni apteegi asutamiseks. Volikogu saksa rühma volinikud leidsid, et Pärnus piisab apteeke ja apteegi rajamiseks vajalikud laenukroonid viivad linna pankrotti.

1930. aasta juunis, kui volikogus arutati laenutegemist, olid sakslased saanud appi rahvaerakondlased ja küsimuse otsustamine õnnestus edasi lükata põhjusel, et linnavalitsus polnud esitanud volikogule üksikasjalikku eelarvet. Järgmisel volikogu istungil esitati küll detailne eelarve, kuid napi kvoorumi tõttu õnnestus sakslastel koosolekult lahkumisega küsimuse otsustamine ikkagi edasi veeretada.

Nüüd selgitati põhjalikult vajadust linnaapteegi järele. Pealegi oli linn tollal ise apteegi suurklient. 1929. aastal ostis linn kohalikest apteekidest 7765.77 krooni ja mujalt veel 5097.67 krooni eest ravimeid. Uue apteegi eelarveks oli kavandatud 13 040 krooni, seal oli ette nähtud kuus töötajat kogutöötasuga 6840 krooni, peale selle üüri-, kütte-, valgustuskulud.

Sissetulekut loodeti saada 12 000 retseptilt 25 senti igaühelt ehk 3000 krooni, kasumit samadelt retseptidelt 30 senti igalt ehk 8600 krooni ja vabamüügist 6440 krooni tulu.

1929. aastal käis Pärnu apteekidest läbi 58 000 retsepti (Adamsonis 21 000, Lõvi ap-   teegis 17 000, Ülejõe apteegis 11 000 ja Stedingi apteegis 8000). Arusaadavalt oleks uus apteek nende käivet vähendanud. Eriti puudutas see kesklinna apteeke ja sellest tulenes volikogu liikmete vastuseis ning vastutöötaminegi.

Apteek tuleb!

Neljandat korda arutati linnaapteegi küsimust 3. septembril 1930. Linnapea Oskar Kask tegi volikogule puust ette, miks on linnale tarvis oma apteeki, mis mujal linnades töötasid edukalt ja täiendasid linnakassat.

Linnavolinik Oskar Böhtlingk ja linnanõunik Jaan Küstner vaidlesid ägedalt omavahel ja palusid appi Oscar Brackmanni vaimu. Vastalised üritasid näidata, et apteek on linnakassale kahjulik, aga see väide õnnestus linnapeal ja Küstneril matemaatika abil ümber lükata.

Kui pooled olid end tühjaks rääkinud, võeti vastu linnavalitsuse ettepanek avada linnaapteek ja võtta sisseseade valmistamiseks Pikalaenu Pangast laenu 25 000 krooni ning teha samas suuruses obligatsioon laenu tagamiseks Elevandi 7 linna kinnisvarale. Ettepanek võeti vastu 28 poolt- ja viie vastuhäälega, neli volinikku jäid erapooletuks.

Kaua tehtud, kaunikene

Oktoobri keskpaigaks otsustas Pikalaenu Pank raha andmise jaatavalt ja seepeale alustati kohe töödega lootuses apteek paari kuu pärast avada. Selleks ehitati ümber kunagise Krediitpanga ruumid linna majas Rüütli 40. Optimistid lootsid apteegi avada juba 1. jaanuaril 1931 ja seepärast tuli avaldused apteegi juhatajaks kandideerimise kohta esitada 10. novembriks.

Apteegi juhataja valiti alles 1931. aasta jaanuari lõpus. Selleks sai Pärnu ühisgümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õppinud Artur Jürvetson, kes asus ametisse 16. veebruaril.

Eufooria läks peagi üle ja juba novembri lõpul määrati apteegi avamise tähtajaks 1. aprill 1931. Detsembri algul anti vähempakkumisel välja apteegi mööbli valmistamine Pärnu puutööstuse artellile. Linnaarhitekt Olev Siimani (Siinmaa) projekteeritud sisustuse maksumus oli üle 5000 krooni.

1931. aasta märtsiks said apteegi ruumid lõplikult valmis ja seejärel algas mööbli kohaletoomine ning paigaldamine. Apteegi avamine lükkus järjest edasi, sest välismaalt tellitud seadmed ja kaup ei jõudnud õigeks ajaks kohale. Igasuguseid aparaate ja klaase telliti nii kodu- kui välismaistelt firmadelt 2800 krooni eest.

Mais ja juuni algul valiti-palgati apteegi juhataja abilised. Juuni algul võttis linnavalitsuse komisjon ametlikult vastu apteegi mööbli, aga avamise tähtajad muudkui nihkusid. Juuni keskpaigast sai jaanipäev, kuni lõpuks määras linnavalitsus, et uksed olgu lahti tehtud 1. juuli hommikul kell üheksa.

Avamispäeva hommikul vaatas apteegi omakorda üle magister Rähesoo tervishoiuvalitsusest ja andis loa avada. Tema arvates oli Pärnu linnaapteek nii ruumide kui maitseka sisseseade poolest üks parimaid Eestis. See oli tunnustus meie linnaarhitektile. Juba esimesel päeval käis apteegis rohkesti külastajaid.

Üheksa kuuga tuli linnaapteeki abi otsima 21 448 inimest. Retseptiravimeid valmistati 8252 korral ja arstimeid müüdi 17 321 inimesele. Esimene, lühem tegevusaasta lõpetati 174.82 krooni suuruse miinusega.

Järgmisel tegutsemisaastal oli abitarvitajaid juba 33 654 ja tulud ületasid kulusid 1307.48 krooni võrra.

Pärnu linnaapteegi populaarsusest räägib külastajate arv 1938/39. majandusaastal - 52 556. Eelarve tuludepool täideti 110,3 protsenti. Aga mis edasi sai, on juba teine lugu.