Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/10/6645797t1hdf65.jpg)
/nginx/o/2009/07/22/210574t1h2c92.jpg)
Eesti lugejateni jõudis 15. juunil tõsieluromaan “La mala vida ehk neetud elu”, mille autor on Jan Beltrán, kes on eestlane ja sündinud 1970. aastal Võrumaal. Eesti kirjanik on Lõuna-Euroopas elanud kümmekond aastat ja esialgu pidi romaan ilmuma vaid Hispaanias.
Tegemist on laiahaardelise teosega, mille tegevus kulgeb Mehhikos, Barcelonas, Tallinnas, Moskvas, Stockholmis, Amsterdamis ja Lissabonis, peatudes lõpuks pikemalt Barcelonas.
Kindlasti seisneb romaani väärtus ennekõike selles, et lugeja saab jälgida inimeste saatusi, kes kõik on sündinud eri diktatuurides, sest katoliikliku kiriku ülevõimugi võib pidada diktatuuriks omaette. Kõik kolm tegelast püüavad leida õnne oma unistuste (vabas) maailmas. Kas see on aga üldse võimalik, kandes mineviku rasket koormat?
Soravalt toob Jan Beltrán lugejateni oma kangelaste detailitäpse reaalsusena kirja pandud elukäigud.
Antonio, kes on sündinud õnnetähe all intellektuaalide perekonnas, kuid rangete katoliiklike traditsioonidega Mehhikos, on ümbritsetud silmakirjalikkuse ja topeltmoraaliga. Poisikesena seksuaalselt väärkoheldud teismelisest, kes on sunnitud elama ettekirjutatud moraaliseaduste järgi, areneb egoist, kes ehitab enda ümber kaks maailma: ühe avalikkuse ja teise iseenda jaoks.
Kristian sünnib Nõukogude Liidus, kus elu on hall ja ilmetu. Ta seisab varakult silmitsi oma probleemide ja muredega, sest rääkida neist ei julge ta kellelegi. Vastupidiselt Antoniole on eestlane tugeva karakteriga, ta võtab saatuse julgelt enda kätesse ega anna alla.
Ja siis Rosa. See võluv, süütu, südamlik hispaanlanna, kelle lapsepõlveunistuseks oli saada tantsijannaks.
Kas tegemist on romaaniga, mis lõhub ühiskonna eelarvamused ja tabud ning paljastab topeltmoraali? Jah, kindlasti!
Nii kiriku kui diktatuuride kaksikmoraal, mis jälitab verehimuliselt neid, kes ei sobi nende tõekspidamiste raamidesse, mõjutavad saatusi ja suhteid, mis võivad saata inimest vabas maailmaski.
Romaanis on mitu sõnumit ja olen veendunud, et “La mala vida ehk neetud elu” toob nii mõndagi uut Eesti kirjandusmaastikule. Eesti mehe debüütteost võiks isegi võrrelda suurt kõmu tekitanud Charlotte Roche teosega “Niisked piirkonnad” (“Feuchtgebiete”), mis on saanud Saksamaal suureks hitiks ja seda mitte ainult noorte keskel.
Seega on Võrumaal sündinud Jan Beltrán tajunud aja hinge. Tema teos ei ole mitte ainult saatuste või armastus-, seksi- ja põnevuslugu, vaid ka toetuskõne avatuma ühiskonna kasuks.