Peeter Järvelaid: Teise maailmasõja pikad varjud

Peeter Järvelaid. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Nüüd, kui maailm hakkab meelde tuletama 70 aasta möödumist 20. sajandi hirmsaima sõja, Teise maailmasõja algusest, hakkab välja tulema andmeid, mis panevad imestama, et Lääne-Euroopas, kus olid ju head võimalused sellest ajaloost ausalt rääkida, pole see ikka veel lõpuni räägitud.

Kahjuks peame tunnistama, et osa väga valusaid lehekülgi sellest vaikitud ajaloost on seotud vähemalt kaudselt Eestiga.

Pikk tee tõeni

Paraku näitab elu, et alates 1991. aastast pole 1939. aasta ümberasujate ja 1941. aastal nendele järgnenud järelümberasujate saatuse uurimisega tõsiselt tegeldud.

Eestis on mindud seda teed, et on arvatud: selle ajaloo selgitamisega võivad hakkama saada otseselt asjast huvitatud (kunagiste ümberasujate kauged sugulased ja nende advokaadid) ning Eestis asuvad kinnisvaraarendusega seotud inimesed (advokaadid, maaklerid, notarid jne).

Kui Eestis sageli kurdetakse, et meil pole olnud Euroopa ajaloos suurt mängu mängida ja ikka on tulnud meie poliitikutel rahulduda väiksemate kõrvalosadega, siis paraku aastatel 1939-1944 juhtunu osas ei saa päris nii arvata.

Tänapäeval loevad Euroopa ajaloolased Hitleri-Stalini pakti, mis sõlmiti 23. augustil 1939, ja sellele järgnenud “sakslaste ümberasustamist” aastatel 1939-1941 üheks suuremaks operatsiooniks, mille sisu oli natsireþiimi rassipuhtuse eest võitlemine. Ka Eestist ja Lätist väljarändajaid ei viinud natsireþiim lubatud isamaale, vaid nad olid reþiimile vajalikud, et ellu viia juutide ja poolakate massilist hävitamist Poola riigi aladel. Uutele asukatele hakkas reþiim looma “uut vaba eluruumi”.

Praegu võib Poola arhiivides näha õõvastavaid dokumente, kuidas Poznani (saksa keeles Posen) ja Lodzi (Litzmannstadt) vanalinna suured korterid pidid saama vabaks Eestist jm tulnud sakslastele.

Poolakaid ei kihutatud välja mitte ainult korteritest, vaid ka taludest ja mõisatest, et need saaksid antud uutele omanikele kompensatsiooniks nende kodumaale jäänud varade eest. Kui on soovi-julgust, saab poolakate ja juutide küüditamisnimekirjade järgi (paljudele neist lõppes see tee paraku koondus- ja surmalaagrites) teha kindlaks, millise Poola pere korteri ja mööbli jne said endale Eestist sinna läinud.

“Lepinguline väljaränne”

Eestis on püütud viimastel aastatel väita, et 1941. aastal ümberasujate staatus on teistsugune kui 1939. aastal ümberasujatel. Kas me ikka tahame teada, milles seisnes natsireþiimiga “lepingulises” väljarändesuhtes olek? Ka siin aitavad meid kõvasti edasi Poola arhiivide materjalid, sest Ida-Euroopast sisserände korraldamise struktuur jäi kuni sõja lõpuni ikka Poola alale. Seega meie alalt lahkunute kohta paljud olulised dokumendid ja nende taotlused natsireþiimi ees läksid lahendamiseks ikka Posenisse, Litzmannstadti või Katowicesse.

1941. aasta ümberasujaid kontrollisid (terroriseerisid) natsivõimud enam kui 1939. aastal tulnuid, kuid kasutasid oma ülesannete elluviimiseks ümberasunuid ikka endiselt.

Arhiivialane koostöö ootab

On olemas nimekirjad baltlastest, kes 1942. aastal olid juba võrdsustatud natsireþiimi poolt 1939. aastal väljarändajatega (kui kõige kõrgem staatus), aga alles on nimekirjad nendestki nn esimesse ja teise klassi kuulunud väljarändajatest, kes said sama staatuse veidi hiljem võrdsustamise käigus.

1939. ja 1941. aasta väljarändajate puhul jagas natsivõim väljarändajaid kategooriasse selle järgi, kel oli õigus kompensatsioonile kodumaale maha jäänud varade eest ja kes pidid selle staatuse eest veel näitama oma truudust natsivõimudele ...

Kuid Eesti võimul käib Saksa arhiividega omapärane peitusemäng, sest 1990ndate alguses kehtestatud andmekaitseseadus võimaldab arhiividel andmeid varjata või vähemalt teha nende kättesaadavus võimalikult keerukaks. Tahaks loota, et ajad muutuvad ja selles küsimuses tekib koostöö.

Peame Saksamaale selgeks tegema, et meil on andmed nende natsireþiimi kuritegude kohta, mis pandi toime aastatel 1939-1941 kuni 1944-1945, kasutades ettekäändeks ka Eestist väljarändajate olemasolu.

USA ja Iisraeli juudiarhiivid on kogunud üle maailma väga suured andmebaasid, kus on kättesaadav kõik, mis puudutab inimsusevastaseid kuritegusid.

Et baltisakslaste ümberasumise varjus (ka aastal 1941) pandi toime selliseid kuritegusid, on need andmed lõppude lõpuks ikkagi arhiividest kättesaadavad.

Vastuse saab varade kompenseerimise küsimuseski, sest kui aastatel 1939 ja 1941 ümberasunu sai endale esiteks juba elamise (mis kindlasti on kompensatsioon kodumaale jäänud varade eest) ja sai vabalt võtta kõikvõimalikke eluks vajalikke asju väljarändajatele mõeldud ladudest, kuhu oli toodud kokku “natsireþiimi vaenlastelt rekvireeritud vara”, annavad juudiarhiivid meile teada, kelle korterisse näiteks natsid Eestist ümberasunud paigutasid.

Väga palju andmeid saab kätte Poola arhiividest, sest poolakad tahavad teada, mis juhtus nende sugulastega pärast 23. augustit 1939, kui Venemaa ja Saksamaa sõlmisid kokkuleppe jagada omavahel nende riikide vahele jäävad alad ja võtta enesele õigus otsustada nende rahvaste saatuse üle.

Inimese püüdu kriitilises situatsioonis oma elu päästa saab mõista ja vaevalt kedagi selle eest kohe süüdlaseks tehakse, ometi peaks olema tahet ja oskust andeks paluda nende süütute inimeste hingede eest, kes ei saanud oma elu päästmiseks midagi teha ja kes pidid surema, sest kaks totalitaarset reþiimi mängisid oma rassilise puhastuse mänge.

Vastutus ajaloo ees

Meie – ka nende, kelle esivanemad kunagi (1939-1941) kaasati musta mängu, – ülesanne peaks olema omada väga kriitilist hoiakut toimunu suhtes, mitte otsida haledaid õigustusi. Ajaloost ei saa paraku lugeda üksnes meeldivaid lehekülgi ja nõuda endale vaid varalisi kompensatsioone, ajaloo ees tuleb vastutada.

Et Saksamaa kaotas Teise maailmasõja, pidi ta vastutama kõigi eest, keda ta sõja ajal oma kodanikeks tegi. Saksamaa pidi vastust kandma nende kuritegude eestki, mis pandi toime oma kodanikkonna laiendamise käigus vallutatud aladel, aga ka oma riigi kodanike suhtes, sest reþiimile sobimatute arvel loodi ju teistele soodustusi.

1945. aastal kukkus kokku üks riik, kelle reþiimi tegevuse jäljed on olnud väga pikaajalise toimega. Saksa kodanike hulgas, kelle saatuse eest kandis Saksamaa Liitvabariik vastutust, olid Eesti alalt aastatel 1939-1941 väljarännanudki. Poliitiliselt oli lihtsam lahendus, et kõik need inimesed said sõjapõgenike staatuse, keda kohe pärast sõda ja eriti pärast 1952. aastat hakati Saksamaa Liitvabariigis igasuguste materiaalsete kompensatsioonidega uuele elule järele aitama.

See tuntud Lastenausgleich’i (koormuse ühtlustamine ehk vastutuse jagamine – sks) süsteem on lahutamatu osa Saksamaa sotsiaalriigi süsteemist. Tundes Saksa riikliku süsteemi toimimist, võib öelda, et see süsteem jõudis tõesti iga kodanikuni välja ja Saksamaal sõja järel inimeste sellesse toetuste süsteemi kuulumist pole vaja indiviidi tasandil isegi tõestada.

Miks Saksa võim selle fakti kinnituse Eesti võimule nii keerukaks teeb, jääb mulle arusaamatuks.