Ants Link viskab vigurpuudega vimkasid

Ranna maja õuele meisterdas hea naljasoonega majaperemees Neptuni pere nii, et merede kuningas möödujale kraanist kord vett, kord veini laseb. Foto: Henn Soodla

Liivi lahte ääristavas Treimani külas jäävad suvevõõrad nagu naksti pidama pöetud muruga aeda piirava võrgu taha, et uudistada kuivale maale kinni jäänud ühemastilist purjelaeva.

Maja ja õue peremees, Hemingway habemega Ants Link muheleb, sest tema kätetöö, purjelaev Linda rändab amatööride piltidel ümber maakera.

"Linda oli 12 meetrit pikk purjekas, sellega läks tädipoeg neljakümne neljanda sügisel minema," räägib Ants ja tõmbab käega üle vanast paadist aluse serva.

"Ah et miks ma ta siia panin? Midagi omalaadset ei ole ju tee ääres, aga meil on kaluriküla..."

Neptuni pere

Kaluriküla, mille kohta Treimani rahvamaja juhataja Viljar Soomre vend Raimo on kümne aasta eest sepistanud luuleread, et "siin kanged kalamehed merega on sinasõprust joonud ja kalu kõige uhkemaid on merest välja toonud. Neil kallid kaasad kõiges abiks on ja kodus õnne toond ja kõigis oma lastele on kodusoojust loond".

Paarimeetrine kalurinaine, Antsu kätetöö, hoiab enda mõõtmetele vastavat kahva käes ja purjekal ning üle aia õue kiikajatel silma peal, seljaga mere poole.

"Rannakülades elavad naised kauem kui nende kaluritest mehed, ta on seljaga mere poole, jah, vaatab surnuaiale, kus mehed puhkavad," jätkub kalurina ookeanilaineidki kündnud Antsul seletusi nagu varnast võtta.

Poole meetri kõrgusesse on ta meisterdanud alustele puust õllekruusid, näkineiud põletusjoonisena peal ja lehmasarvest sang küljes ning ripplillevaht üle serva.

Jaanuaritormis õues murdunud puust jättis Ants tubli tüki tüve alles, mõtles-mõtles ja meisterdas sellest Neptuni. Ja et merede valitsejal igav poleks, seisavad tema kõrval naine ja poeg.

Kolmik on vigurpuudest välja sätitud ja veel nii, et kui Ants tahab, saab ta Neptuni juures käsi pesta, ja kui tahab, täidab sõprade klaasid majaveiniga. Salajane toru laseb kord ühe, kord teise vedeliku välja kohast, mis viisakates väljaannetes meestepiltidel musta ribaga kaetud.

Kui Ants näeb põnevat puuoksa või -tüve, hakkab tal kohe mõte tööle: mis sellest saab? Vigurpuude usku on ta pööranud metsamehedki, kes Antsule sõnumeid toovad. Vigurpuudest on ta meisterdanud õuepinke ja aiamööblit, löönud püsti "Antsu õlletoa" ja kõrvale saba peal seisva kala kujulise väljakäigu ning stiilis "pane kaks kõverat kokku - saad lestakala" sättinud seinakaunistusi.

Muuseumi mõte

"Vigurpuid jääb järjest vähemaks, olen need kõik metsast ära toonud," tähendab kalurikolhoosis ehitusbrigadirina leiba teenimast pensionile jäänud Ants ja kutsub tutvuma oma teise kirega, prügimäele viimisest päästetud esemetega.

"Jube kahju, et varem ei hakanud koguma," ohkab Ants ja istub varjualusele pingile.

Muuseumi seinu väärivas kogus on Pärnu Kaluri sotsialistliku võistluse vimplid, protokolliraamatud, kalandus- ja merendustarbeid, aga ka Teise ilmasõja päevist radistimapp, küüditatu meisterdatud Siberi kasest vorstilehter, püssirohusarv ja lugematul arvul esemeid, mis Ranna maja peremehe kogumiskirest teadlikud toonud ja mis vajavad korralikku näitusepinda, korrastamist, sildistamist. Hoidmist tulevastele põlvedele.

"Käed kogu aeg käivad ja pea mõtleb, ma teeks ööd ja päevad läbi tööd, aga nüüd väsin ära juba," muigab siinsamas Treimani kalurikülas esimest kisa ja samme teinud ning nüüd halli peani jõudnud Ants ja tõttab toa poole, kohvikannu järele.

"Ants on lahtiste kätega mees iga töö peale," kinnitab sama küla mees Viljar Soomre. "Ja omamoodi vimkamees on ta ka, hea naljasoonega, selline tore ja tubli ja suur loodushuviline."

"Jah, mulle meeldib ehe loodus, longin metsas, jänes vaatab otsa, vaatan vastu - hea, et ma ise jäneseliha ei söö," kostab Ants ja räägib pika loo hoopiski sellest, et tal on mõttes teha oma kätega plaat kõigi kalurite nimedega, kes Treimani külast iial merel loomust nõudmas käinud. Selle plaadi paneks ta õue purjeka kõrvale.