/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
Riigimetsa majandamise keskus teatas, et on tänavu kevadel metsaalustest üles korjanud sada tonni olmeprahti, mille inimesed on sinna vargsi maha poetanud. See andis mõtte läbi käia kohad, kust mullu kevadel kampaania "Teeme ära 2008" käigus rämps kokku korjati ja minema viidi.
Tol mälestusväärsel kevadel kogusid poolsada tuhat vabatahtlikku Eestimaa metsadest, kraavidest, linnalähedastest saludest, rabaservadest ja alevike nurkadest kokku enam kui 6000 tonni sinna poetatud olmeprügi, autorehve ja ehitusprahti.
Ühest küljest tegi see rõõmu, et nii palju inimesi kodudest välja tuli maad jäätmetest puhtamaks rookima, teisalt aga tuska, sest alul ei osatud arvatagi, et kodumaa sedavõrd olmeprahiga reostatud on.
Prügi koguti kokku nii palju, et mitmel pool ei saadud seda küllalt kiiresti sorteeritud ja käideldud, ja ajakirjanduses hakkasid ilmuma kirjutised prügimägedest, mille inimesed metsaalustest kokku olid kandnud ja mis seal nüüd edasitoimetamist ootasid.
Olulisim, millest läinud kevadel prügikorjamise aktsiooni käigus räägiti, oli selle ettevõtmise kasvatuslik külg. Sellest rääkisid kampaania eestvõtja Rainer Nõlvak, "Teeme ära" meediajuht Tiina Urm ja Pärnumaal prügi kaardistamas käinud Eva Truuverk.
Loodame, et inimesed, kes ühekoos on üles korjanud prügi, mis teised on maha poetanud, vähemalt ise enam kunagi prahti metsa alla ei viska, avaldasid lootust paljud inimesed.
Ehk pani rahva mõtlema seegi tõik, et "Teeme ära" aktsioon paljastas meie metsaaluste, kraavipervede ja linnataguste olmeprahiga reostatuse tegeliku suuruse, kui lühikese ajaga koguti kokku tuhandeid tonne sodi.
Selgeks sai meie kõigi hoolimatus. Aga avaldus ka meie võime üheskoos maad puhtamaks harida. Ent küsimus jäi: kas oskame õppust võtta?
Teade sajast tonnist metsaalustest tänavu kevadel üles korjatud olmeprahist kõneleb muust: saastamine jätkub.
Käisime vaatamas ja olgu ette öeldud, et pilt oli parem, kui loota oskasime, aga hoopiski mitte nii hea, et öelda: oleme õppust võtnud, peame teiste tööst lugu ja tagantkätt oma prügi ei poeta.
Poetame ikka küll, kuigi oleme natuke paremaks kasvanud.
Mäletasime üht kraavi Pärnu-Jaagupis, mida kohalikud elanikud juba ammu solgikraaviks kutsuvad ja mis läinud kevadel inimeste ühistööna olmeprahist puhtaks tehti.
See kraav oli siis päris hirmus. Sõitsime sinna nüüdki.
"Ei ole midagi uut siin taeva all," tuli ohata, kui kraavipervelt sissesõtkutud teerada mööda laskudes tabas silm WC-potti, millel prill-laudki peal, kõrval kuhi ehitusprahti. Kraavi põhja oli heidetud vana diivan ja kraaviveesse uputatud katkine plasttool.
Sealt mitte kaugele oli maha kallutatud koorem autokere lammutusjääke, ilmselt mingist kodusest remonditöökojast. Ei takistanud neid inimesi seegi, et sealsamas kraavi kõrval metsa all on arenemas väike loomakasvatus - rida laudakesi. Ühe uks oli poikvel ja sealt uudistas meid sõbralikult kits.
Varem oli Pärnu-Jaagupis oma prügimägi, kuhu inimesed said olmeprügi tuua. Nüüd, kui eurodirektiive järgides on kohalikud väikesed prügimäed suletud, otsustatakse prahiprobleem mõnel juhul oma kaelast lihtsalt teiste kraesse kallata. Küll lollid tulevad ja kraavi jälle puhtaks teevad!
Nüüd on Pärnu-Jaagupi vana prügimägi raudvärava taha suletud ja rohtu kasvanud, uut prahti pole peale toodud.
Siinkohal tasub teada, et mitu omavalitsust korraldab koostöös OÜ Paikrega valdades ohtlike jäätmete ja elektroonikatoodete jäätmeveoringe. Mida aga teha vana diivani või ülearuse vetsupoti- ga? Võib-olla tuleks neilegi mõni jäätmeveoring aastas korralda-da.
Ühe likvideeritud kohaliku prügimäe aseme leidsime Tarva külast Koonga vallas. Sealne prügimägi laaditi läinud kevadel autodele ja viidi minema. Kas tookord viidi külast viimnegi prügi, aga olmejäätmeid ega muud prahti pole sinna enam toodud ja küla on puhas.
Külarahvalt kuulsime kolme kõige tähtsamat asja: seal oli kunagi kindral Aru nimeline kolhoos; küla uhkeim hoone on omal ajal ehitatud masina-traktorijaam, mis 1953. aastal hakkas külale elektrit andma; ja Tarvast on pärit Pärnu maavanem Toomas Kivimägi.
Tundub, et Tarva külas Koonga kandis on läinudkevadine "Teeme ära" ettevõtmine inimesteni jõudnud. Aga küla ise on väike, ainult veerandsada elanikku, nii et mida Juhan seal teeb, seda Jaan teab.
Alevikes on inimeste ohjes hoidmine keerulisem ja seegi ju teada tõde, et kus supp paksem, seal igasugu kraamigi rohkem.
Teadsime ühte vana prügi mahapaneku paika Tarva lähedal Rabaveres, kust mullu palju prügi ära viidi. Oh häda, teerada oli sinnagi lepikunurka põlluservas sisse tallatud ja sületäis mingit roosat ollust maha poetatud, teisale põllukive hunnikusse pandud, aga kivide mahapanekut ei saa vist looduse reostamiseks nimetada. Hakatus on seal prügimäe uueks tekkeks igal juhul tehtud.
Sõitsime Lõpe külla - ei leidnud prahti, vaid hoopis mõtte, mis väljaütlemist nõuab: meie külad muutuvad aina ilusamaks.
Tegelikult on igal pool tunda inimeste hoolitsevat kätt ja ilumeelt: istutatud on lilli, muru pügatud, külasüdamike haljasalad on aednikuoskusega rajatud. Mine Koongasse või Oidremale, ole Lõpel või Pärnu-Jaagupis, Paikusel või Tõstamaal - igal pool näeb pilku rõõmustavat.
Mõnel pool on ainult parem tagahoovidesse piilumata jätta ja nurgataguseid pidi mitte konnata, kui ei taha head muljet rikkuda.
Aga seekord me ei käinud ilu otsimas, vaid just hooletust ja käegalöömist. Ja mida lähemale Pärnule, seda rohkem seda kurvastuseks leidsime.
Hirvepargi juurest läheb käänuline tee Rääma rappa, mis viib lõpuks Pärnusse. See Rääma raba Sauga valda jääv serv oli juba aastate eest kõikvõimalikku olmeprahti, jäätmeid ja saasta täis kantud. Seal vedeles vanu raadiokrappe, minema visatud rehve, autoakusid, mööblirämpsu ja riideräbalaid - kõikmõeldavat sodi.
Läinud kevadel tulid vabatahtlikud ja viisid rabaserva kõigest sellest puhtaks. Nüüd on möödas veidi rohkem kui aasta ja tasapisi hakkab endine olukord taastuma, sest ots on lahti tehtud siingi. Sealjuures on Hirvepargi elurajooni poolne teeots, kus vanasti kõige rohkem prahti oli, õnneks reostust täis kandmata.
Prügi on nüüd maha poetatud linnale lähemal. Juba on seal esimene katkine televiisor, mille kineskoopigi pole poisikesed veel märganud kiviga katki visata.
Arusaamatu on inimese käitumine, kes on rappa toonud kilekottidesse pakitud kuivanud marjapõõsa oksi - pole ju midagi paha oksad metsa kõdunema tuua, kuid milleks kilekotis?
Valanud kott tühjaks ja viinud kile, mille kõdunemiseks kulub mõnikümmend tuhat aastat, koju tagasi!
Lausa uskumatult nõme on selle mehe või naise käitumine, kes on Rääma rabateele toonud käsikärutäie vedelat betooni- ja killustikusegu ning valanud selle noore rabamänni juurte peale, kus see on nüüd kivistunud ja katab rabamaad nagu kumerjas kivimüts.
Sealsamas kõrval on suuri lohke täis kruusatee.
Valanuks mõtlev olend selle betoonisegu mõnesse teeauku, silunud natuke käsireha või labidaga ja maanteeauk oleks täitunud kivistuva betooniseguga ning läinuks asi asja ette. Nüüd aga lämmatab see betoonilasu noort puukest.
Kilgi tänav pole kohati parem kui äsja kirjeldatud Rääma rabatee. Samasugune looklev ja auke täis sõidurada.
Ühest hoovist mööda sõites peatus pilk prügihunnikul, mis näis sinna kaugemalt kokku kantuna, sest oli pakitud kilekottidesse. Et tegu on eraõuega, poleks sellest nagu tarvis kõneldagi, sest peremees ise teab, mis ta oma kodus teeb, kuid siin paistis asi teistsugune.
Krundil ei elata. Sinna on jäetud paar vana autot, kuid näib, et seda eramaad kasutavad kurjasti võõrad, sest prahti on sinna ilmselt mujalt kokku kantud ja krundile on tekkimas ühiskondlik prügi mahapaneku koht.
Siin ei oska küll enam midagi kosta - isegi eraomandit ei austata, minnakse ja pannakse oma sodi võõrale hoovile.
Mõni prügipeitja siiski austab eraomandit, sest prügi jätkub Kilgi tänaval mujalegi. Seda on kantud vana sõjaväelinnaku kraavitagustesse ja ühe hunniku leidsime pooleli jäänud sõjaväehoone eest.
See hoone tuletas meelde, kui palju on Eestimaal mahajäetud, nüüdsel ajal tont teab kellele kuuluvaid kolhoosi-sovhoosiaegseid ehitisi, lautu, kaalu- ja töökodasid, samuti nõukogudeaegseid sõjaväerajatisi. Viimaseid Pärnu linnas endaski.
Seegi on rämps ja risu, mis tuleks ühel heal päeval ära koristada või sundida neid varisevaid hooneid lammutama omanikke, kui need on olemas.
Kalurihalli eest lookleb käänuline kruusatee lennuvälja poole. Selle servas on kahjutulest räsida saanud mahajäetud majaköks, aknad-uksed eest ära. Vaat sellest majast on tehtud tõeline prügi mahapaneku paik.
Aknaavadest on sisse topitud kõike, mida majapidamised endast välja heidavad: reformvoodi, külmkapp, talvepalitu, saapad, ajalehtede pakk, tugitool, pesumasin, tühi värvipurk, lömmis pott, roostes pann ...
Siin peab vist isegi inimeste delikaatsust kiitma, sest parem poetada oma praht põlenud majja kui naabri õuele või tänavaäärsetesse põõsastesse.
Teisalt on see ikkagi oma probleemi teise õlule veeretamine, sest keegi peab ükskord nii selle maja kui prahi seal sees kuhugi pilgu alt ära viima.
Sauga jõe äärne on idüll ja vähemalt linna piirides näivad kaldad enam-vähem korras olevat. Kalurid on jõe vasakkaldal toimetamas ja korda pidamas. Samal ajal leidsime just Sauga jõe ääres üllatava suhtumise prügist vabanemisse.
Keegi on jõe kaldale kuhja kandnud hunniku kartongkarpe, pappi ja paberit, mis isegi vastaskaldalt silma torkab. Asi oleks justkui korras, sest sealsamas on lõkkease ja paber oleks kuhjatud nagu lõkketegemiseks. Pannud see siis põlema!
Kui selgub, et lõket tulekahju kartusel enne sügist teha ei tohi, pole ju mingit vahet, kas praht jäetakse möödujate vahtida jõe äärde lõkkeasemele või lõkkeasemest eemale. Üks prahile käegalöömine puha.
Kätt südamele pannes võime tunnistada, et kartsime oma reidil vanadele ühiskondlikul viisil tekkinud prügimägedele eest leida kurvemat pilti, kui tegelikult kohtasime. Suurtele saastalademetele, mida prügist vabaneda tahtvad inimesed aastate viisi kasvatanud olid ja mis likvideeriti, ei olnud enam olmeprahti viidud, kui Rääma rabatee ja Pärnu-Jaagupi solgikraav välja jätta.
Samal ajal märkasime, et vanad prügi maha poetamise kohad pole siiski päris meelest läinud ning sinna hakkab taas tasapisi prahti ja sodi tekkima.
Kõige kurvem on aga see, et meie seas on inimesi, kes isegi loodusesõbralikku prahti, nagu oksad, metsa alla sokutades teevad seda koos kilekotiga, mis on tõsine looduse reostamine.
Püsib küsimus: kui kaua võtab aega, kuni olukord taas nii hulluks muutub, et kokku koguneb jälle "Teeme ära" seltskond ja üldrahvalikud koristustalgud korraldab?
Ärgem unustagem, läinud korral kogus ligikaudu 50 000 vabatahtlikku üheskoos Eestimaal üle 6000 tonni olmejäätmeid, mis vedelesid seal, kus poleks tohtinud.