Maasikad sõidutavad korjaja Pariisi või Veneziasse

Raud on see, mis maasika inimese jaoks peale meelierutava lõhna ja maitse eriti väärtuslikuks teeb: sööd suvel isu täis ja muudad organismi vastupidavamaks. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees.

Maarika on väike õbluke naine, kes käib kolmandat aastat Soomes maasikaid korjamas, kodulinna naasis ta just-just.

"Oo, ma ei või mansikkoita nähagi! Vaatan kõrvale, kui Rüütli tänaval neid müüakse. Olen rauda täis, maasikaisu ära söödud," vadistas ta oma elurõõmsal moel.

Lühikesed vaod ja pikad päevad

Maarika jätab koha Soomes, kus ta käib, enda teada - äkki sealsed punamarjakasvatajad panevad pahaks ja järgmisel aastal enam ei kutsugi.

Talle tundub, et see toimib juba pikka aega: saabub juuni keskpaik, pakib ta kohvri ja - hüvasti, Pärnu!

Naine ütles, et esimene hea asi on minna tuttavasse kohta, kus kõik on kodune: elamine, teed, põllud ja metsad ümberringi, maasikavao pikkuski pähe kulunud. Peremees ja perenaine tervitavad rõõmsalt: "Terve, Maarika!" Sest naine on töörügaja, ei anna alla ilmataadi tujudele ja on alati viimaseid lahkujaid, aidates ära korjata ka järjest nigelamaks muutuvad marjad, mille sees hallitanuid ja mädasid.

Eks see maasikasaagi lõpp üks kribumarjade kokkuajamine ole, aga nende põllule jätmine oleks pillamine - kribudest on hea mahla ajada ja toormoosi teha, kui oleks korjajaid ja nende puhastajaid. Maarika on sellegagi kursis.

Päevad põllul venivad pikaks. Kui korjajad õhtul koju jõuavad, on padja kutse üle kõige - enam ei jõua pesta ega vahel isegi süüa.

"Korjad kas kummargil, istuli, põlvili ... mis asendis tahes. Mõni on külili ka, nii nagu kontidele parasjagu parem. Keegi kedagi ei naera, alles rohelised korjajad võtavad vanade korjamismeetoditest õppust, vaadates vilksamisi ringi," rääkis Maarika. "Maasikasaak oli tänavu üpris hea ja ega vatsa täitmist võinud unustada. Muide, kõik korjajad söövad isuga. Raud ju talletub organismis, toidab-kaitseb sind talvelgi veel haiguste eest."

Sel suvel kükitas-külitas-roomas-põlvitas lausa rahvusvaheline seltskond. Eestlaste kõrval liikusid vagude vahel lätlased, venelased, tailased, vietnamlased.

"Vietnamlased olid nii nunnud väikesed - korjasid rätsepaistes, peas lambikuplitaolised mütsid," tõstis Maarika kulmud kõrgele ja naeratas. Perenaine olevat öelnud, et isegi srilankalasi on tema põllul raha teenimas käinud.

Aga põllule tuli minna iga ilmaga, olgu varjus 32 kraadi kuuma või ladistagu vihma - maasikas pidi olema korjatud siis, kui ta küps on, muu ei lugenud.

"Vahel mõtlesin vao vahel: siit maalt ja mitte üks tonks enam. Nii siiber oli, et sure surnuks. Küsisin endalt: mida kuradit ma siit otsin, oli mul vaja võõrsile ukerdama tulla sopas, vihmas ja tapvas kuumuses? Pärnus on kodu, lapselapsed, oma padi, lusikas ja kass ... Laenu, mida pangale tagasi teenida, pole samuti kaelas. Ei saa ma endast aru! Kõik see kuhjus pähe vaid hetkeks. Siis kükitasin või põlvitasin taas punase kuninga ette, põrutades vahel lausa käpuli vao lõpu poole."

Teenib vähemalt midagi!

Kullajõed ja pudrumäed maasikakorjajaid ees ei oota. Just ses mõttes, et vaid tubli töötegija saab väärilise tasu, mida Eestis kuu ajaga "meiesugune" (Maarika väljend) iial ei teeniks. Tasu kõigub tublimatel viieteistkümnest tuhandest kahekümne tuhande kroonini kuus, otsustavad korjatud kilod. Maarika ütleb palga kohta nii: "Maasikakorjaja Soomes teenib midagigi!"

Paraku pole vastupidavus päevade kaupa küürutamisele-külitamisele kõigi tugev külg. On neidki, kes hakkavad üsna pea rääkima puhkuse lõpust ja kodus millegi tähtsa toimumisest, lõpetades töö nädala või paari pärast. Isegi nemad on saadud tasuga rahul. Ka need, kes lihtsalt enam ei taha. Mõnel on paari nädalaga vajaminev rahajagu käes ja juba ta lehvitab teistele küürutajatele.

"Alguses oli põllul poolsada inimest. Aga mida aeg edasi, seda hõredamaks jäid read. Mis mind üllatas ja imestama pani, oli see, et maasikatalu omad lapsed olid väga töökad, ikka koos meiega varavalgest hilisõhtuni platsis. Nad andsid silmad ette nii mõnelegi siidikäele, kes kuidagi vaovahel edasi ei saanud ja juba nurises, et pole hea see ja too ja tingimused tööks-eluks viletsad. Laste jälgimine andis mulle jõudu kannatada ära lihas- ja luuvalu," arutles vestluskaaslane.

Öömaja asus talust pisut eemal, kuhu oli mõnus jalutada. Peaasi, et ei pidanud enam küürutama, vaid sai täies pikkuses ja sirge seljaga astuda, pea kuklas. See oli mõnus!

Maarika ööbis majutuskohas, kus oli kaks tuba, kohti kolmele-neljale inimesele, veel oli kasutada suur tuba, köök, olmeruum ... Selline kollektiivne olemine.

Koduigatsust aitas kõigil peletada mõtlemine lähedastele, eriti lastele ja lastelastele. Eks igal siia kord kuuma, kord vihma kätte tööle tulnul oli oma unistus, mille nimel ta vaeva nägema tuli. Seepärast on üldjoontes teada, kuhu siit saadud palk hiljem kulub. Enamik tahtis parandada oma pere elujärge, koguti ka kooliraha ja roomati pangalaenu tasumise nimel.

"Mina olin Pärnus sattunud rattasse, kus kord oli tööd ja kord ei olnud. Võimalik, et see situatsioon mind taas maasikakorjajaks ajas. Olin mitu korda mõelnud, et ega ma enam lähe ... Et kaotasin töö ja siin teenib "midagigi", saan nüüd peale elamisraha ühe reisi lubada, valusaid konte pehmendama minna," rääkis vapper naine. Ta tahab Soome maasikate maitsega suus põrutada koos kaaslasega kas Veneziasse või Pariisi.

"Teenistusest jätkub veel lastele ja lastelastele," märkis ta rõõmsalt.

Ühte tahtis Maarika eriti rõhutada: ärgu keegi kunagi vihmariideta maasikaid korjama tulgu! Siia juurde jutustas ta loo.

"Ühel päeval oli nii kõva sadu, et valge vesi vajus alla. Mina olin paljude teistega võrreldes eelisolukorras ja istusin oma kummist vihmariietes ehk ülikonnas vao vahel kui miška, kõrvus kajamas viisijupp: "Las kallab ..." Enamik korjajaist pidi töö pooleli jätma, sest läbimärjana võib haiguse külge saada."

Maasikakorjajast Maarikal on tarkus tallele pandud: punamarjapõld on hea enese proovilepaneku võimalus ja raskus peitub harjumatuses, näiteks talu lapsed olid selle tööga harjunud.

Ilmselt pakib naine tuleval suvel juuni keskpaiku taas kohvri, sest tal on selleks kaks head põhjust: kolme suvega saadud töökogemus on suuresti abiks ja tehtu eest makstakse väärilist tasu, mille eest võib ta endale "valge inimese kombel" välisreisigi lubada.

"Elagu punane kuningas maasikas!" naeris Maarika.