Kui laineid kündis aurulaev Kalevipoeg

1937. aastal pani Pärnu Laeva aktsiaselts aurulaeva Kalevipoeg suviti sõitma Pärnu-Kuivastu-Stockholmi liinile turiste vedama. Foto: Olaf Esna erakogu

Meremeeste uskumuste kohaselt on laev naissoost. Naissoole kohaselt ei ole laeva nimevahetus probleem. Harva jõuab laev oma viimasesse sadamasse veeskamisel pandud nimega.

1892. aastal lasti Rootsis Gävles O. A. Brodini tehases vette 54,4 meetri pikkune ja 8 meetri laiune ning 3,6meetrise süvisega rauast kaubareisiaurik, mis ristiti Nord-küsteniks (Nordkysten) ehk maakeeli Põhjarannikuks.

Sõda sekkus laeva saatusse

Algul sõitis laev Rootsi lipu all ja omanik oli Gävles asuv AB Trafik, kuid juba järgmisel aastal hakkas laev kandma Vene lippu, sest uus omanik oli Soome Turu linna reeder G. A. Lindblom.

1896. aastal vahetus Turus küll laeva omanik, kuid laev ise jäi ikka soomerootslaste kätte. Alles 1909. aastal ostis Pärnu H. D. Schmidti kaubakontor neilt laeva ja ristis ilmselt Vene troonipärija auks Alekseiks ning rakendas Pärnu-Riia liinile ratasaurik Dagmari asemele.

Analoogiliselt sellele, kuidas sõjad sekkuvad inimeste ellu ja mõjutavad saatusi, ei jäta sõjad laevugi rahule. Juba Esimese maailmasõja algul (26.10.1914) võeti Aleksei Vene Balti mere laevastiku käsutusse ja talle paigaldati kaks 47millimeetrist suurtükki.

1915. aasta mais klassifitseeriti laev miinitraaleriks, sest talle paigaldati vastavad seadmed, ja juulis hakkas laev kandma uut nime - Traaler nr 22. Augustis tehti temast Balti mere laevastiku traalerite divisjoni staabilaev.

1917. aasta kevadel rakendati laeva kui 1. mootormiinitraalerite divisjoni baaslaeva. Sama aasta sügisel sõitis laev oma vanades koduvetes Turu kandis kividele ja jäeti maha.

1918. aastal päästsid soomlased laeva kividelt lahti ja tagastasid H. D. Schmidti firmale Pärnus, kus parrastele värviti vana nimi Aleksei.

Vabadussõja algul (17.12. 1918) rekvireeriti laev taas Pärnus, seekord kaubandus-tööstusministeeriumi korraldusel. 16. veebruaril 1919 määrati see Eesti merejõudude koosseisu ja 5. märtsil suunati meredessantpataljoni ülema käsutusse. Kibekiiresti paigaldati laevale jälle üks 47millimeetrine suurtükk ja alustati laeva kohandamist pataljoni baaslaevaks, et mahutada 200 meest koos nende moonaga.

13. aprillil 1919 anti laevale isamaaline nimi Kalevipoeg ja määrati dessantlaevaks. Juba 16. aprillil oli Kalevipoeg järjekordsel lahinguretkel ja üritas koos teiste laevadega pääseda läbi väinade Liivi lahte, et rünnata Heinastet.

Raskete jääolude tõttu jõuti ainult Virtsuni, kust pöörduti tagasi Tallinna. Aprilli lõpul sõitis Kalevipoeg uuesti Virtsu, kus meredessantpataljon pidas laskeharjutusi kuni uue katseni Heinastet vallutada. See ebaõnnestunud dessant toimus 6. ja 8. mail. Lätlased lõid dessandid kuulipildujate ja šrapnellitulega tagasi ning J. Pitka naasis oma laevastikuga 10. mail Tallinna.

Seejärel oli Kalevipoeg rakendatud Narva rindel. 15. mail maandati laevalt aurukaatrite ja mootorpaatidega dessant Luuga lahes ja 17. mail Koporje lahes. Meredessantpataljon likvideeriti 1. juunil 1919 ja Kalevipoeg määrati merejõudude laevasõiduameti koosseisu ning hakkas pärast suurtüki laevalt mahavõtmist kurseerima Tallinna ja Stockholmi vahet.

1919. aasta sügisel panid diversandid või enamlasi pooldavad sadamatöölised laeva Tallinnas põlema.

Pärast Vabadussõja lõppu viidi laevasõiduamet märtsis 1920 merejõududest kaubandus-tööstusministeeriumi koosseisu. 11. mail tagastati laev endisele omanikule. H. D. Schmidti kaubakontor jättis Kalevipoja remondi järel sõitma juba sissetöötatud liinile Tallinn-Stockholm.

Kalevipoja kulla- ja napsireisid

Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise rahulepingu sõlmimise järel hakkas läbi Eesti välismaale voolama Vene kuld ja laev, mis kulla Rootsi vedas, oli Kalevipoeg. Kuld toodi valju valve all vagunitega Eestisse, kus selle Tallinnas võttis vastu Vene saatkond ja edastas selle Eesti Pangale välismaale saatmiseks.

Eesti lõi kullakastidele oma pitsati peale ja nüüd kõlbas Rootsil seda osta, sest neil endal polnud diplomaatilisi suhteid Nõukogude Venemaaga.

Rootslastelt ostsid kulda inglased, aga alles pärast seda, kui mündid olid sulatatud kullakangideks.

Ühe sellise kullareisi ajal olid laevamehed pidanud plaani, et laseks õige lasti kuskil mujal maha ja väidaks, et kuld rööviti merel. Paraku ei julgenud keegi vandenõulastest oma kavalat plaani kapten Tammele tutvustada, sest kaptenit tunti kui väga ausat inimest. Kui lõpuks julge mees leiti, hakkasid Stockholmi tornid juba paistma.

Pärast kullaveo lõppu olid mehed lõpuks pihtinud kaptenile oma kurikavalast plaanist. Kapten oli ainult muhelnud ja öelnud: "Miks te mulle siis ei rääkinud?"

Kalevipojaga seostatakse teisigi lugusid. Nimelt olnud stock-holmlased ühel ajal õnnelikud, kui laev sildus, sest Kalevipoeg olnud rootslastele sama mis oaas kõrberänduritele.

Laevale joostud otse tormi, sest sealt saadud Eesti haljast, mis lausa rabanud jalust.

Kõrgemad Rootsi ametnikud ja seltskonnategelased külastanud laeva ja elu suisa keenud. Siis olid laeva vastu hakanud huvi tundma politseinikud, sest laevalt tulnud maha mehed, kes vaevalt jalul seisnud, ja lasknud end autodega minema sõidutada.

Laevas korraldatud mitu tulemusteta läbiotsimist ja napsivõtmine kestnud edasi.

Kui politseinikud pärast põhjalikku tuhnimist lõpuks eestlaste saladuse avastanud, öelnud nad, et Kalevipoja piirituseveo seadeldise leiutaja olevat Nobeli auhinda väärt.

Nimelt oli laeva välis- ja siseseina vahele ehitatud paak, kust toru viis alla masinaruumi. Sealsele kraanile ei osatud tähelepanu pöörata, sest ühest voolas õli, teisest vett, kolmandast auru jne. Lõpuks satuti õige kraani peale, kust voolas piiritust.

Politsei oli laeva voodri lahti lõhkunud ja võtnud paagi koos torustiku ning kraaniga kaasa ja pannud külastajatele vaatamiseks välja Stockholmi politseimuuseumis, kus seda ilmselt praegugi imetleda võib.

Laevale andsid valgust elektrilambid ja petrooleumilambid sadamas seismise ajal, kui masin ei töötanud. Petrooleumilampide paagid kõlbasid samuti väga hästi piirituseveoks, aga sellelegi saladusele said politseinikud jaole.

1928. aastal reorganiseeriti firma H. D. Schmidt Pärnu Laeva ASiks ja see pani 1937. aastal Kalevipoja suviti sõitma Pärnu-Kuivastu-Stockholmi liinile. Kui kiire see ühendus oli, võib igaüks välja arvutada, sest 292hobujõuline aurumasin andis laevale kiiruseks 12 sõlme. Sütt oli punkris 1080 miili ehk 2000 kilomeetri läbisõitmiseks.

Kalevipoja kolmas sõda

8. augustil 1940 Kalevipoeg natsionaliseeriti ja 29. oktoobril arvati Eesti merelaevanduse koosseisu.

Teise maailmasõja algul oli Kalevipoeg Loksal kapitaalremondis ja pääses seetõttu Venemaale viimisest, uputamisest ning uppumisest, aga sattus 15. augustil 1941 sakslaste kätte. Need lõpetasid remondi ja võtsid seejärel väidetavalt ujuvkasarmuna kasutusele.

26. veebruaril 1943 võeti Kalevipoeg Saksa sõjalaevastikku, laev sai nimeks Koralle ja pardatähiseks Vs-1400. Vs tähendab Vorpostschiff - vahilaev (eelpostilaev). Oma kolmandas sõjas oli Koralle 14. vahilaevade flotilli lipulaev.

1944. aasta sügisel uppus Koralle tormiga Leedu (Läti) rannikul, kuid tõsteti üles ja viidi Dan-zigisse remonti. 9. mail 1945 sattus ta Liepajas pärast sakslaste Kuramaa grupeeringu alistumist taas venelaste kätte. Sama aasta novembris lülitati laev Balti sõjalaevastikku baas- ja transportlaevana uue nime Kama all.

25. veebruaril 1957 sai Kalevipojast sõjalaevastiku ujuvkasarmu Kama ja 12. märtsil 1957 toimus viimane ümberristimine ehk nimevahetus. Kama muutus ujuvkasarmuks PKZ-140. Aasta hiljem (29.04.1958) kanti üheksa korda ümber ristitud ja kaheksat nime kandnud laev maha.

64 aastat laineid kündnud, kaks korda uppunud ja üks kord põlenud laeval ei alanud rahumeelne pensionäripõli, vaid ta saadeti lammutamisele.

Laeva kaptenitest on teada Jüri Jürgenson 1919, R. Tamm 1920. aastatel ja Yllo 1929. aastal.