Nooruslikud Reet ja Ivo Tuul varjuvad suvepalavas Pärnus võõrustajate aias puudevilusse veidi väsinute, kuid õnnelikena, sest on täitunud maakera kuklapoolel elava paari unistus käia kordki ära laulu sisse pandud Vändra metsas.
Austraalia Tuuled vaimustusid unistuste metsast
29. juuli 2009, 10:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
"Oleme kogu Eesti risti-rästi läbi sõitnud, aga kahes kohas ei olnud siiani käinud, need kohad on Alutaguse mets ja Vändra mets, ja kui me juba siin, Pärnus, olime, siis nõudsin, et peaksime minema ikka Vändra metsa ka - käisimegi seal ära," seletab sportliku rühiga Ivo korralikus emakeeles, endal suunurgad muigel.
"Ja Kurgjal, see oli looduslikult väga ilus sõit," lisab elevil Reet, sest muljed on mõne napi tunni tagused.
Viiendat korda taas vabas Eestis, kinnitavad Austraalias Adelaide'is elavad Tuuled, et neil on siin väga palju häid sõpru ja tuttavaid, kelle juurde tuleb jõuda.
Väga head sõbrad-tuttavad aga ütlevad, et Reet ja Ivo on kängurude maale sattunud eestlastele nagu isa ja ema, kes kõigi eest hoolitsevad.
Minemine
Austraalia 23. Eesti päevade üldjuht ja Adelaide'i Eesti seltsi president Ivo Tuul võib väga tähtsatel üritustel rinnaesist ehtida Valgetähe V klassi ordeniga. Kõrge autasu annetas president Arnold Rüütel 2005. aasta iseseisvuspäeval talle kui eestluse hoidjale Austraalias.
Eestlust on Tuuled nagu tuhanded kodumaalt sundläinud hoidnud võõrsil ajast, kui ängistavast koduigatsusest aitasid üle vaid ühtehoidmine ja tegutsemine.
Tartus sündinud Ivo vaarisa Juhan Tuul oli kooliõpetaja Pärnus. Tema isa aga Eesti kaitseväe major, kes punapöörde järel saadeti teiste ohvitseridega küüdivagunis Siberisse. Pere ei lootnud midagi head, kui punaväed uuesti sisse marsivad.
"Lahkusime 22. septembril 1944 paar tundi enne, kui Vene väed jõudsid Tallinna, kaks viimast laeva läks sadamast, mina olin ühe peal, Reet teise peal, üksteist me siis ei tundnud," räägib Ivo, kes 10aastasena jõudis Saksamaale ema, vanaema, venna, kahe tädi ja tädimehega.
Saksamaa kapituleerudes selgus, et väike küla, kus Tuule pere paigutus, jääb Nõukogude tsooni. Pagemine rongiga Tšehhimaale, kus pidi olema Ameerika tsoon ja põgenikelaager. Sealt tagasi Saksamaale, Ameerika poolele, laagrielu lätlaste, leedulaste, poolakate, ukrainlastega ja ligi 1200 eestlasega.
"Elasime seal 45 kilomeetri kaugusel Frankfurdist 1945-1949, kuni hakkas emigreerumisprogramm," meenutab Ivo 60 aasta tagust aega. "Mõni tahtis jääda Saksamaale, mõni minna Ameerikasse või Rootsi, meie pere valis Austraalia, sest minul oli vanaema ja Ameerika ei võtnud vanu inimesi vastu."
Tartus sündinud Reet oli kuueaastane, kui pere otsustas: oodata ei ole enam midagi.
"Isa töötas raudteel, et teda oli kord juba Pagari tänavas üle kuulatud, ütles isa, et midagi head pole tulemas, pakkis meid kõiki kokku ja nii me kodust läksimegi," räägib Reet ja tänab jumalat, et pere taipas Saksamaal Dresdenist edasi minna paar päeva varem, kui Briti lennukid ajaloolise linna varemeteks pommitasid.
"Sattusime Prantsuse tsooni, prantslased otsustasid, et nad saadavad meid tagasi Vene tsooni, seal oli 35 eestlast ja me jälle põgenesime, kuni jõudsime Ameerika põgenikelaagrisse," meenutab Reet. "Meil olid vanaisa ja vanaema ja meil ei olnud võimalust Ameerikasse või Kanadasse minna, Kanadasse võeti palju ükskuid mehi, metsatöödele, meie ei tahtnud perekonda lõhkuda ja läksime Austraaliasse."
Olemine
Kohvrid hädapärase riidekraamiga käe otsas, astusid eestlased võõral mandril laevalt. Kohalikud saatsid võõristavaid, kuid leplikke pilke. Keelt käigult suhu õppides hakkasid teiselt poolt maakera saabunud ennast jalule upitama.
"Igaühel oli kohutav koduigatsus. Kohutav koduigatsus," rõhutab Reet.
"Ükskõik, kuhu eestlased ei kogunenud välismaailmas, hakati kohe organiseerima seltse, käsitöö- ja rahvatantsuringe, et oleks kergem kohaneda, aga ainukene teema oli esialgu: loodame, et me ei pea siin kaua olema, et saame varsti koju," täiendab kaasat Ivo.
Ivo kuulus vanuselt nende hulka, kes pidid kaks aastat töötama seal, kuhu riik neid pani.
Nii sattus 16aastane nooruk bürootarvete firmasse, alustas madalaimast astmest ja jõudis selle kui rahvusvahelise ettevõtte Lõuna-Austraalia osariigi direktoriks.
Reet teenis leiba pangas.
Leeritunnis 1955 noorte pilgud kohtusid.
"Ivol oli auto ja mina elasin sealpool, kus temagi, ta ikka võttis mind auto peale. Niimoodi see jutt hakkas minema. Ivo mängis korvpalli ja mina harrastasin korvpalli," täiendab Reet.
Perekonnanimi Tuul seob Reeta-Ivot 1958. aastast, neil on kaks last.
Austraaliasse jõudis 1940. aastate lõpus 6500 eestlast, neist 1200 Adelaide'i.
Tulemine
"Juba 1954. aastast hakati pidama ülemandrilisi Eesti kultuuri päevi, mis vahetusid Adelaide'i, Melbourne'i ja Sydney vahel kolme aasta järel. Toimusid kontserdid, igas keskuses tehti näitemängu, rahvatantsu ja nii tekkis omavaheline kontakt teistes osariikides olijatega, võib ütelda, et see oli nagu väike vabariik Austraalia vabariigis ja sellega hoidsime ja hoiame Eesti vaimu üleval," seletab Ivo, kes koos Reeda ja toimetusega annab välja iga kuu ilmuvat Adelaide'i Eesti seltsi häälekandjat Virgats.
Esimest korda sai Reet päevaks sünnimaale 1976. aastal: pages turistina Soomest koos emaga, kohtus sugulastega ja hiljem öeldi, et neil olnud "saba" taga. Taas vabasse Eestisse tuli ta esimest korda 1994. aastal, tütrega.
Adelaide'i kodus on Tuuled pakkunud küljealust paljudele tuntud tegijatele, nende hulgas ka varalahkunud laulja ja lavastaja Kaarel Kilvet elukaaslase Enega.
"Ükskord Kaarel helistas mulle ja ütles, et kui tulete nüüd Eestisse, siis sina, Reet, võta kõrge kontsaga kingad kaasa. Mõtlesin, mis põnevat ta mulle pakub, aga see oli nende ristsed ja leer Eliisabeti kirikus, nii et mina ja Ivo saime endale ristipoja," teatab Reet ja võtab lusika, et tõsta salatit, mida pakub samuti nende kodus ööbinud näitleja ja suupillimängija Elmar Trink.
"Olime Reeda ja Ivo juures 1998 - hästi kodune, lihtne, vahetu olemine, Austraalia eestlased on üldse teistmoodi, vabamad oma olemuselt, see on suur ja lai maa, neil on kõigi jaoks ruumi," lisab salati serveerija käigult oma muljed.
Aga tagasitulemine?
"Laste kannad on seal kõvasti kinni ja meie omad ka," vastab Reet mõtlikult. "Mina elaksin Eestis selle looduse ja kultuuri pärast, aga Austraalia on siiski meid toitnud, peavarju andnud, lapsed on seal kasvanud ja mis sa saad teha - elu on kord selline juba. Aga ma saan siin käia, vabalt."