Meil on mitu otseselt rahvuslikku avalikku teadmusruumi korrastada püüdvaid seadusi, nagu andmekaitse-, avaliku teabe, keeleseadus ja veel mõni kaudsem. Ärgem praegu laskugem nende kvaliteeti ega selle sõnumi keelekasutust analüüsima, vaid püüdkem mõtiskleda, kas sellest osaseaduste spektrist siiski ei puudu üks olulisemaid ja kesksemaid – avaliku teadustamise seadus.
Selle ülesanne oleks püüda süsteemselt kindlustada kvaliteetse ning kogu avaliku teadmusruumi toimimise seisukohalt ja kohe rohujuure tasandilt moonutamata teaduspõhise avaliku teadustuse värk piisavas mahus ja õigel ajal. Seda peaksid tegema kõigi olulised asjalised, kusjuures läbipaistvalt.
Teaduspõhise laias mõistes: nii tänapäeva info- ja kommunikatsioonitehnoloogia efektiivse kasutamise poolest, eriti tohutuid ressursse pakkuvalt võrgupõhiselt tehnoloogialt kui kõigi osaliste poolt võimalikult mitteekslikelt viimastelt teadusseisukohtadelt sisuliselt lähtudes. Ja seda kõike piisavalt selges ja teemast lähtuvalt adekvaatses keeles. Ühesõnaga, kindlustada usaldusväärse avaliku meelsuse/teadmuse kujundamiseks kvaliteetse infovaramu funktsioneerimine ning seega jätkusuutliku rahvusmeelse ja -keelse arengu jätkusuutlikkus.
Miks see teavitamine on nii keskne küsimus? Teadagi, et eeskätt just roiskunud meelelaadist idaneb risustatud keel koos väärteavitamise kaskaadidega, ja omakorda ebakvaliteetne keel koos avalikkusesse paisatud rämpsteabega risustavad edasi kogu sootsiumi meelelaadi omakorda.
Väga õigesti on Joseph Brodsky (nobelist 1987) tõdenud, et luuletuse sisu/sõnum sõltub ka kirjutamiskeelest, ning Kaplinski tõsiselt ähvardanud (28. juuli Postimees): “Kui kroonukeele peale surumine teeb selle keeleseadusega sammu edasi, lõpetan lihtsalt eesti keeles kirjutamise.”
Juba ongi mõni meie mõtlev inimene loobunud lugemast kroonukeelseid arvamusi ja politikaanseid teadmusrisustusi neile omases rämpskeeles – mis, muide, meie avalikus teadmusruumis näivadki seni domineerivat – kuni mõjusa avaliku teadustamise kvaliteetseaduse jõustamiseni.