Helene Tedre: Töötada Moskvas on ääretult põnev väljakutse, milletaolist mu elus enam ei tule

Foto: Andres Adamson

Helene Tedre on särasilmne ja elavaloomuline noor naine, kes puhkab praegu veel oma Tõstamaa suvekodus. Varsti pakib ta kohvri ja sõidab ära Moskvasse. Ees ootab põnev töö.

Noorpõlve suur unistus oli saada näitlejaks Endla teatri näitlejatest vanemate Lii ja Peeter Tedre eeskujul. Saatus tahtis teisiti ja praegu on ta Eesti kultuuri esindaja Moskvas.

Kuidas see juhtus?

Olin kunstinõunikuna tööl Eesti kultuuriministeeriumis, mis saadab välja kuus kultuuri esindajat: Londonisse, Pariisi, Moskvasse, Brüsselisse, Helsingisse, Berliini. Kui Moskvast tuli ära Andra Veidemann, kuulutati vabanenud kohale konkurss. Venemaa ajalugu, Moskva ja kultuuritemaatika on mulle kogu aeg meeldinud ning kandideerisin, konkurente oli 16. Konkursitingimustes olid nõutavad kõrgharidus, ülevaate omamine eesti kultuurist, keeleoskus – ega muud väga spetsiifilist olnudki.

Kas plussiks võis olla nõunikuamet ministeeriumis?

See võis olla nii miinus kui pluss – mu kollektiiv tundis mind väga hästi ja küllap seega teadis kõiki plusse ja miinuseid.

Nõutav oli kõrgharidus, omandasite selle pere kõrvalt.

Pärast Pärnu I keskkooli lõpetamist läksin Tallinna pedagoogikaülikooli tudeerima raamatukogundust. Omandasin küll eriala, aga peas tiksus: mulle on hoopis kunstiajalugu kogu aeg meeldinud! Elu oli seotud Tallinnaga, mul olid mu Meelis ja üheaastane poeg Aleksander. Aga söandasin astuda kunstiakadeemia päevasesse osakonda, sest pere toetas mu unistuse täitumist.

Kui akadeemia lõpetatud, läksin tööle Tallinna linnavalitsusse kultuuriväärtuste peale, kus oli hästi palju tegemist muinsuskaitseküsimuste ja ajalooga. Sealt pürgisingi konkursiga kultuurministeeriumisse kunstinõunikuks.

Olite telediktorgi. Kas keeruline polnud nii mitmes ametis?

Ei, sest telediktor olin kunstiakadeemias õppimise ajal. Päeval sai ilusti koolis käidud ja õhtul telepurgis istutud – diktoritöö on ju õhtune.

Küllap teletöö meenutas neiuea unistust saada näitlejaks, diktorgi on vaatajaskonna ees ja peab oskama köita. Kas lavastused, milles Endlas mängitud, on veel meeles?

Raudselt: “Rätsepad Sillamatsil”, “Linnud” ja “Metskass”. Kes teab, kuidas kõik oleks läinud, kui oleksin lavakasse sisse saanud. Kas kahetsen? Muide, kahetseda ei tasu kunagi midagi, sest see ei aita. Pealegi oli minu ema Lii Tedre, keda pean väga heaks näitlejaks, lohutamas: “Tead, sa ei ole nii andekas!” Ja jumala eest, ega andetul näitlejal ole miski elu.

Ema on mul alati nõudlik olnud, enda jaoks lati väga kõrgele tõstnud ja see on minu meelest hea eeskuju. Laisaks minna on elus kõige lihtsam.

Mida teeb Eesti kultuuri esindaja Moskvas?

Kui Eesti kultuuriministeeriumis töötades oli minu hallata ainult kujutava kunsti valdkond, on siin kõik kultuurivaldkonnad. Suhtlemine ja veel kord suhtlemine, ütleksin oma töö iseloomustuseks. Olgu see siis kirja, telefoni, e-posti või kohtumiste kaudu. Inimesi ja organisatsioone tuleb üksteisega kokku viia. Ükskõik millise loomingulise eriala inimesed omavahel kohtuvad, määrab edasise see, kui hea loomingulise kontakti nad saavad. Ja kui kontakt osutub suurepäraseks, ei mängi mingit rolli, mis rahvusest keegi on. Mõneti on mu töö nagu mänedþeril.

Olen olnud Moskvas viis kuud. Selle ajaga on toimunud saatkonnas kaks kirjandusüritust. Üks oli Maimu Bergi autoriõhtu, kui ilmus tema raamat “Ma armastasin venelast” vene keeles.

Teine õhtu oli Druþba Narodoviga – neil ilmus eesti kirjanduse erinumber. Selle töö, muide, algatas juba Andra Veidemann. Kirjandusõhtutel tuli kogu aeg välja üks ja sama: miks ei tõlgita enam Eesti uuemast kirjandusest midagi vene keelde? Teatakse Valtonit, Traati, Unti … Aga millega tegeleb uus põlvkond, ei teata. See jutt oli kogu aeg.

Siis sai otsustatud, et lünga parandamiseks tuleb midagi teha.

Esmalt pean ütlema, et eks niisugused asjad on tugevalt seotud kirjastuste nõudmistega, otse öeldes rahaga. Kuid hiljuti ilmus Andrus Kivirähki “Rehepapp” vene keeles ja septembris on plaanis teha raamatu tutvustus, kohale sõidab autor.

Septembris on tulemas Moskvasse kunstnik Jaan Toomik, seal toimub tema näitus-õpikoda.

Loodetavasti läheb Eesti dþässitrio Permi festivalile esinema ja välja on valitud Eesti filmid saatmiseks oktoobris Kaliningradis toimuvale filmifestivalile.

Sügisel tuleb Peterburi Baltiiski Domi mängima NO teater oma “Surnud jänest”, kusjuures kaasa sõidab kultuurminister Laine Jänes, kes pärast teeb visiidi Moskvasse. Esindusvisiite on väga vaja.

Mille üle olete eriti rõõmus?

Väga uhkelt läks korda Jaroslavlis toimunud üritus Revalia poistekooriga. Kontserdi teine osa oli Cyrillus Kreegi “Reekviem”, mille õppisid ära kohalik sümfooniaorkester ja tütarlastekoor. Vaimustav kontsert! Sellest johtuvalt tõusis idee teha Jaroslavlis eesti kultuuri päevad. Jaroslavlil on ajaloos olnud Eesti jaoks tähtis koht, siin on 1943. aastal tegutsenud palju eesti kultuuritegelasi.

Õnneks on nii, et suur poliitika kultuuri eriti ei sega, kultuur elab oma elu.

Kirjutasite meie lehes loo “Pärnakatel on oma orkestriga vedanud”. Kas sulepea haaramine käib kohustuste hulka või tabas teid Pärnu kui kodulinna nostalgia?

Kui on vaja, loomulikult kirjutan. Kõikide ürituste kohta, millega tegelen või olen seotud, saadan pressiteate kultuuriministeeriumile, kust omakorda edastab teate pressiosakond. Kindlasti on meie töö teavitada sellest, mida teeme.

Pärnu lehes ilmunud lugu on aga otse lehele saadetud, sest käisin orkestriga Peterburis kaasas ja olin mängust siiras vaimustuses. Julgen dirigent Jüri Alpertenit oma heaks sõbraks nimetada – inimene nagu päike.

Mis elu elate Eesti kultuuri esindajana Moskvas?

Mulle meeldib Moskva jätkuvalt. Varem tundsin linna turisti vaatevinklist, Moskvas elada on hoopis midagi muud. Kui esialgu oligi mingi pelgus, et nii suur linn, siis praegu ütleksin hoopis: kõik on jahmatavalt õdus ja stressivaba. Vähemalt mulle tundub nii. Vahel annab suurus end tunda. Lähed kellegagi kohtuma, sõidad metrooga ja astud välja – absoluutselt ei saa aru, kus oled. On juhtunud, et tunnen ahastust. Aga see läheb kohe mööda, löön kaardi lahti ja kõik on taas korras.

Muide, ega moskvalasedki oma linna otsast otsani tunne, aga kui teavad, on nad väga varmad hädalisi juhatama ja kas või kättpidi kohale viima, kui see vajalik on.

Omaette elamus on ka õhtune metroo, kus lookleb jõena kümnete tuhandete inimeste katkematu vool. Seda tuleb niisama ratsionaalselt võtta kui liiklusummikuid.

Mul on suurlinnas vedanud, kodutee on kõigest 20 minuti kaugusel saatkonnast ja käin jalgsi. Ilmselt seepärast pole mul tavapärast suurlinna stressi tekkinud.

Kodus ootavad neli seina ja tühjus ses mõttes, et elan üksi. Mees ja poeg jäid Tallinna, üks oma kunstiäriga tegelema ja teine Prantsuse lütseumis tarkust taga ajama. Ausalt öelda oli õhtuid, kus tundsin end oi kui üksildasena. Kui tegin tutvust niisuguse abilisega nagu Skype, õppisin üksildust murdma.

Silmast silma näen nüüd ekraanil oma lähedasi, poeg Aleksandrit ja abikaasa Meelist, suhtlen nendega ja uinun siis täis lähedust, soojust ja energiat järgmise päeva jaoks. Peale selle on nemad minu juurde Moskvasse sõitnud ja mina omakorda nende juurde koju. Keskeltläbi tuleb meil üks kokkusaamine kuus, parem ikka kui mitte midagi.

Poeg Aleksandriga oleme suured kallistajad, mis sest, et ta on juba noor mees, käib seitsmendas klassis. Kalli-kalli teeme ikka ja käest kinni hoiame ka. Füüsilise juuresoleku südamlikkust ja soojust, õnnelikku silmavaadet ei suuda anda ükski Skype.

Minu Moskvasse tulek oli kodus arutusel. Pere leidis selle õige sammu olevat ja minu valik oli teadlik. Lõpuks on ju nii, et see amet pole igavene. Töötada Moskvas oli ääretult põnev väljakutse, milletaolist mu elus enam ei tule. pere mõistis seda.

Veel on ees nädal puhkust Tõstamaal, kust Meelis pärit. Ehitasite päris oma kodu. Kas Moskva töömured idülli segama ei kipu?

Idüll on selles, et saame olla koos. Samal ajal käib palju sõpru-külalisi, kelle puhul on nii, et mina tahan neid näha ja nemad tahavad mind näha.

Ausalt öelda tegelen tõesti töögagi, kuid mulle on kultuuriinimestega kohtumised puhas rõõm, mulle meeldib olla kultuuris sees. Olen sõitnud Tallinna, konsulteerinud ja kohtunud paljude inimestega. Üks minu meelest väga huvitav projekt tahaks elluviimist, aga sellest on vara rääkida. Mõistagi olen just selle projekti huvides Tallinna vahet sõitnud.

Olen olemuselt sabistaja, tahan, et kõik läheks korda. Lõpphinnangu annavad muidugi teised. Et mulle mu töö väga meeldib, tahan loomulikult, et sellega oldaks rahul.

Esimene kodu oli Pärnu linnas ja selle kodu kõrval teine kodu – Endla teater. Kui isa ja ema on mõlemad näitlejad, ei ole lapsel sellisest õnnistusest pääsu. Kas on olnud aega põigata etendustele?

On. Olen südamest rõõmus, et Endla teater teeb jätkuvalt suvehooaega. Käisin vaatamas “Janu”, “Raimondsit” ja “Ballettmeistrit”. Kahe esimese puhul ma lausa imetlen lavastaja Tiit Palu ideid, nende vormi valamist. Ühest küljest on need vaimukad, teisest küljest intellektuaalsed.

Mäletan tema “Raimondi” lavastust, mis oli suurepärane. Olen lavastaja Tiit Palu andunud fänn. Muide, “Janus” teeb fantastilise rolli Ago Anderson.

Mis mõtetega lahkute?

Oli ilus suvi! Tunnen, et sees on juba minule omane sabin ja keegi nagu küsiks kogu aeg: kuidas ärkavad tehtud plaanid-projektid ellu Moskvas? Hea tulem on mulle oluline. Eks sellest siis sabistamine.