Kalev Vilgats: Vedamisest väsinud voorimees

Kalev Vilgats.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Hiljutine mõtteavaldus lugejalt ühtib minu kahtlusega, kas need inimesed, kes kärpisid Pärnu bussiliikluse graafikut, ise iga päev bussi kasutavad. Ilmselt mitte.


Linnatranspordiga ei olda rahul


Lehelugeja pahandab, et liini nr 6 buss, mis väljub Koidula gümnaasiumi peatusest, täitub juba selles peatuses nii paljude sõitjatega, et edasistes peatustes pealetulijatel pole enam ruumi.



Liin nr 12 teeb pausi 9.45-12.45 ajal, kui on kõige rohkem turule-turult sõitjaid. Arvan, et ma väga mööda ei panegi, kui oletan, et nr 12 võetakse varem või hiljem käigust maha, et madala sissetulekuga pööbel oma sagimisega linnavalitsuse akende all ei segaks Mart Viisitamme koos karuga suuri mõtteid mõtlemast.



Raeküla raudteejaamast Vana-Pärnusse sõitnud nr 11 lõpetab sõitmise tund varem kell 15.15 ja pühapäeval ei sõida üldse. Lehelugeja arvates oli see ainus liin Raekülast, mis kord tunnis viis kindlal kellaajal sõitjad sihtkohta. Nädalavahetusel oli nr 11 bussist abi, et sõita Metsakalmistule omaste haudu korrastama.



Lugeja arvates ei vaevutud enne sõidugraafiku muutmist tõsisemalt kaaluma, kui palju on ühel või teisel liinil sõitjaid, mis kellaaegadel on sõitjaid kõige rohkem ja millist vajadust üks või teine liin täitis. Olen siinkohal toimetusse pöördujaga nõus.



Linnabusside hilinemine 5-10 minutit on saamas tavaliseks. Mis juhtub siis, kui sügisel tuleb taas koolilapsi sõidutama hakata? Olen seda meelt, et oodata Pärnus äripäeval linnabussi 20-30 minutit on liig. Värskeim kogemus endal oli bussiga nr 6 Turu peatuses keset päeva. Ootasin täpselt 28 minutit. Raske on rääkida ühissõidukiliikluse korraldusest, kui silma hakkab korraldamatus.



Lonkava linnaliikluse taustal paneb muigama, kui vastutavad linnaametnikud või parteisõdurid, kes bussi ei kasuta, haruharva mõne kontrollsõidu teevad, et uurida sõitjate “rahulolu”.



Suvi on olnud erakordselt niiske ja lämbe, kuid tavaliselt on bussides needki vähesed õhuaugud, mis salongi peaksid tuulutama, suletud.



Kutsarist jalameheks


GoBusi regioonipealik Andrus Kärpuk kurtis lehes, et bussiliikluse korraldajast on firma muudetud kutsariks. Kes muutis? Meenub majandus- ja kommunikatsiooniministri Juhan Partsi intervjuu Pärnu Postimehele, kus ta taunis suurte busside saatmist maakonnaliinidele mõne sõitja pärast.



Veel majanduslikult parematel aegadel oli mul seoses ühe tööga vaja laupäevahommikuti sõita Tartusse. Kuni ootasin Tartu bussi väljumist, nägin sõitu minemas vähemalt poolt tosinat maakonnaliini. Ikka suur, 40-50kohaline bussimürakas ja sees inimesi ühest kuueni. Kas see polnud raiskamine?



Samal ajal kord Tartust tagasi sõites juhtusin võtma pileti Saaremaa bussile. Olin üllatunud, kui ette sõitis väikebuss. Tartust väljudes jäi paar kohta tühjaks, Viljandist lahkudes oli buss pooltühi ja Pärnust sõideti edasi paari-kolme inimesega. Saarlane oskab kokku hoida.



Mai algul oli tarvis jõuda Tartusse üritusele, mis algas kell 14. Kuidas ka Pärnust ei üritaks, kohale jõuab kas liiga vara või juba hilja. Läksin lõpuks Vändra-Tartu bussiga, mis pidas kinni igas teibas.



Õnneks oli silma jäänud veel uneliiva ja tukkudes tundus sõiduaeg lühike. Muide, Tartusse jõudes oli kolmveerand bussist sõitjaid täis kogunenud. Mulgi Reisidele tasus see liin küll ära.



Tagasi tulin ekspressiga, mis möödus isegi Viljandist. Kuuest sõitjast olin vist ainus, kes sõitis täie raha eest. Vaevalt selline marsruut GoBus Pärnule ära tasus.



Mulgi Reiside väiksemad bussid maakonnaliinidel (juhtusin sellisele Pärnu-Jaagupis) on sümpaatsed, istudes jätkub ruumi isegi jalgadele, mida ei saa öelda õige mitme bussifirma (GoBus Pärnu pole erand) suurte busside kohta.



Jaanipäeva eel olin maal sõbral külas ja tagasi linna sain Mulgi Reiside bussiga. Juhilt kuulsin, et väiksemate busside ostmine muutus aktuaalseks niipea, kui firma oli võitnud Pärnumaal veolepingu. Mehed ise käisid nelja kaupa busse Tšehhist ära toomas, need on heade sõiduomadustega, kütusesäästlikud ja keskkonnasõbralikud.



Ühesõnaga: suurus loeb. Paindlikkus bussitranspordis muutub eluliseks oskuseks, muidu võib kutsargi jalameheks jääda.



Kuigi mul on pärnakana kahju, kui mõni oma nimes sõna “Pärnu” kandev firma virelema jääb või hoopis lõpetab, on aeg näidanud, et mõistlikum on palgata hoolas naabrimees kui loota kohalikule, kellest suurkontserni osana on jäänud hale vari.

Tagasi üles