Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/05/17/13785760t1hb45d.jpg)
/nginx/o/2009/07/18/208829t1hb1e5.jpg)
Vaikus võib olla valus ja häiriv, kui näed ja saad aru, et peaks nagu midagi kuulma, aga ei kuule. Karm jutt, mis kahjuks võib nii mõnelegi praegu teismelisele paarikümne aasta pärast tõeks osutuda.
Varem on kuulmisvaegus olnud pigem eakate probleem, tänapäeval muutub see üha noorema vanusegrupi mureks. Arstid puutuvad üha sagedamini kokku noorukitega, kellel pärast kontserti või pikaajalist valju muusika kuulamist on tekkinud kuulmishäired.
Ühekordne kuulmisvõime langus ei tähenda veel pöördumatut kuulmisvaegust, kuid ajutised nähud ei möödu jälgi jätmata: kuulmiskahjustus on kumuleeruv. Kui esialgu “löövad kõrvad vahetevahel pilli“, siis mõne aja möödudes tuleb tõdeda, et “kuulen küll, kuid ei saa jutust aru“.
See on juba tõsine märguanne pöördumatust kuulmiskahjustusest, vähenenud on kuulmiselundite tundlikkus kõrgemate helide suhtes, seega võime helisid analüüsida. Meedikute andmetel on praegu suurema või väiksema kuulmispuudega juba 10-14 protsenti elanikest. Viimastel aastatel on hüppeliselt suurenenud heliseadmete tekitatav müra, millega igaüks meist kokku puutub.
Tahes-tahtmata kuuleme kaupluste või toitlustusasutuste tugevat taustheli. Tahtlikuks liigitub põhiliselt kultuuriüritustega seonduv müra. Me siseneme sellesse mürapiirkonda vabatahtlikult ja satume tihti olukorda, kus iseenda raha eest peame kannatama valju heli.
Eesti tuntud helirežissöör, -insener ja publitsist Heino Pedusaar on kirjutanud: “Tallinnas käivitati uhke paljusaaliline kobarkino, mis sai suurepärase dolby’de, paljude kanalite ja teab veel millega varustatud võimsa helisüsteemi. Tõepoolest võimsa, sest kui siinkirjutaja käis seal salamisi seansi ajal keskmist helitugevust mõõtmas, selgus, et see püsib võrdlemisi pidevalt 90-95 detsibelli ja valjud tipud küünivad koguni 100-105 detsibellini. Sealsete mõõtmiste tulem on muide täiesti võrreldav sellega, mis saadakse pneumovasara lähikonnas (95-100 dB), forte’s mängiva trompeti suudmest meetri kaugusel (umbes 105 dB) või startiva reaktiivlennuki “toimealas”.”
Kontrolltegevus on olematu
Helitugevuse mõõtühik on detsibell (dB). Arusaadavuse huvides mõni helitugevuse näide: lehtede kahin nõrgas tuules kümme detsibelli; sosin ja kella tiksumine meetri kaugusel 30, tavaline vestlus 50, klaverimäng ning vali kõne toas 70, sümfooniaorkestri fortissimo 90, reaktiivlennuk 25 meetri kaugusel 120 ja valulävi 140 detsibelli.
Maailma tervishoiuorganisatsioonil on soovitused, kui tugevas müras ja kui kaua tohiks viibida täiskasvanud inimene päeva jooksul: 85 detsibelli – kaheksa tundi, 91 detsibelli – kaks tundi, 97 detsibelli – 30 minutit, 100 detsibelli – 15 minutit, 103 detsibelli – seitse minutit, 106 detsibelli – kolm minutit, 109 detsibelli – poolteist minutit. Eestis on kehtestatud mürataseme piirnormid sotsiaalministri määrusega. Meelelahutusasutustes (kino- ja kontserdisaalid, vabaõhuüritused, diskoteegid) on lubatud keskmine helirõhu tase 100 ja tippväärtus 115 detsibelli.
Lasteüritustel ei tohi keskmine helirõhu tase olla üle 90 detsibelli. Müra piirmääradest kinnipidamist peab jälgima tervisekaitseinspektsioon. Paraku on kontrolltegevus pea olematu ja seaduserikkujad jäävad karistuseta.
Ilmselt on paljud meist näinud kontserdile toodud väikelapsi, kes lausa kärus, kes papa õlgadel lava ees “näppu viskamas“. Ilmselt oleme seda nähes korraks imestunud – mina ju nii ei teeks – ja siis edasi läinud. Mõõtsime The Suni vabaõhukontserdil Tartu laululaval helitugevust. See oli näpuviskajate alas kuni 117 detsibelli.
Vestlusest ansambli mänedžeriga selgus, et ansambli liikmeidki teevad kurvaks imepisikesed fännid kontserdil, kuid pole mingit alust nende sealviibimist keelata. Need lapsed vajavad kaitset. Ise nad ei saa ega oskagi end vanemate teadmatusest tekitatud ohtude eest kaitsta. Kuulmiskahjustused algavad juba 85detsibellises pidevas müras viibimisest, see on veidi väiksem tänavamürast tipptundidel.
Väikelaste kuulmine on veel õrnem. Imikule võib jäädava kuulmiskahjustuse või kurtuse põhjustada üksainus tugev pauk. Aastatega mürakahjustust tekitav müranivoo tõuseb. Seega vajavad just kõige väiksemad erilist kaitset. Lastel kujuneb vanemate eeskujul välja kuulamisharjumus. Kui laps õpib muusikat valju mürana kuulama, on hiljem raske seda harjumust muuta.
Kestvas müras viibimise tagajärjeks on käitumis- ja süvenemisprobleemid. Psühhiaatriliste kaebustega inimesed on sagedamini pärit kärarikkast elukeskkonnast.
Valus vaikus
Laste kaitsmiseks on vaja seadusandlust täiustada. Oleme vestelnud nii arstide kui juristidega, kes seda mõtet igati toetavad. Sotsiaalministri määruses pole kirjas laste vanust, millest alates on kehtestatud madalama helitaseme nõue.
Üldse puudub selline määratlus väikelaste kohta. Ilmselt on vaja kehtestada piir, millest kõrgema helitugevuse puhul keelatakse väikelastel kontsertidel osaleda. Vanematele lastele on vaja korraldada kõrvatroppide jagamine nagu mujal maailmas. Kehtestatud normidest kinnipidamist peab kontrollima hakkama.
Looduse vaikus, meie loodusvara, pole kunagi päris hääletu. Sügav kuulmispuue on hääletu, valus vaikus.