Toomas Kivimägi: Pärnakate usaldus ja toetus kohustab ja sellega peab arvestama

Toomas Kivimägi. Foto: Urmas Luik

Viimased paar kuud olen olnud oma elu ühe tõsisema dilemma ees: kas kandideerida eelseisvatel kohalike omavalitsuste valimistel Pärnus või mitte?

See on mulle olnud üks keerukamaid valikuid, ent nüüd on otsus tehtud: Toomas Kivimägi kandideerib Pärnu linnavolikogu valimistel.

Mis tegi otsustamise keerukaks? Peamine põhjus oli kehtiv avaliku teenistuse seaduse säte, mis ütleb, et ametist vabastatud riigiametnik (s.o maavanemgi) ei või kolme aasta jooksul, arvates ametist vabastamise päevast, astuda teenistusse selle tööandja juures, kelle (st Pärnu linnavalitsuse) üle ta viimase kolme aasta jooksul süstemaatiliselt järelevalvet teostas.

Tegemist on minu arvates anakronistliku piiranguga, millel oli oma koht aastatel, kui politsei ja uurimisorganid alles kogusid jõudu.

Praegu on nad küllalt tugevad, et põhiseadust ja valikuvabadust piiravad sätted kaotada.

Piirangu tõttu tuleb tõdeda, et ükski heategu ei jää karistamata (pean silmas järelevalvet Pärnu linna teatud otsuste suhtes). Kuigi ise olen korduvalt propageerinud vastupidist: iga heategu tuleb sinu juurde tagasi.

Oluline on siinkohal asjaolu, et parlamendi menetluses on seaduseelnõu, mis nimetatud piirangu kaotab.

Selle esitasid sotsiaaldemokraadid koos rohelistega. Põhiseaduskomisjon on selle eelnõu läbi vaadanud ning saatnud selle riigikogu suurde saali lugemisele tänavu 16. septembriks.

Kuivõrd sotsiaaldemokraadid ja rohelised on praegu opositsioonis, ei maksa sellest veel enesele ega teistele suuri illusioone tekitada.

Seepärast on veel määravam valitsuse esitatud avaliku teenistuse seaduse uus tervikredaktsioon (eelnõu), mis samuti selle piirangu kaotab.

See on palju olulisem, kuna see peegeldab valitseva koalitsiooni - Reformierakonna ja IRLi seisukohta. Kõike seda silmas pidades ei kahtle ma, et see piirang kaotatakse. Ainus küsimus on: millal?

Eelmisel nädalal pressis üsna laia kajastamist leidnud maavanemate osalemine kohalikel valimistel oli ühes nüansis veidi eksitav.

Kehtiv seadus ei võimalda maavanemal asuda küll tööle näiteks linnavalitsuses, ent ükski seadus ei keela maavanemal kandideerida linnapea kohale! Just seda ma teengi, arvestusega, et varem või hiljem parlament selle piirangu kaotab.

Seda usku toetab mitme teise maavanema kandideerimine eelseisvatel valimistel.

Üks võimalusi oleks kandideerida volikogu esimehe kohale, kusjuures seda ei keela seaduski, ent see ei kuulu (vähemalt praegu) minu valikutesse.

Miks? Arvan, et võimu ja otsustamise jaotuse puhul linnapea versus volikogu esimees on viimasena mainitul minu hinnangul vaid 20 protsenti asjade üle otsustamise maad, võrreldes linnapeaga.

See mind ei rahulda, eriti Pärnu linna praeguses keerulises finants- ja majandusseisus. Siit tulenevalt arvan, et Pärnu linnavolikogu esimehe palk ei peaks olema rohkem kui 10 000 - 15 000 krooni.

Küll näen volikogu esimehes olulisel määral esindusfunktsiooni kandjat. Aga eks kõik sõltu inimestest ja kohustuste-vastutuse jaotusest linnapea ja volikogu esimehe vahel.

Moodustan valimisliidu. Miks? Naljaga pooleks võiks öelda, et põhjus on selles, et kõikidel erakondadel on Pärnus juba oma linnapeakandidaat olemas ja inetu oleks kedagi kõrvale trügima hakata.

Ent sisulisem on asjaolu, et valimisliit annab võimaluse kaasata Pärnu poliitikasse uusi inimesi, kes ei ole nõus kandideerima erakonna nimekirjas, küll aga valimisliidus. Seni on nad Pärnu linnavõimust eemal olnud. Ja uusi inimesi on väga vaja.

Oma nimekirja eelis on seegi, et see võimaldab tuua uut poliitilist kultuuri Pärnu linnavolikogusse.

Mul on idee, et meie valimisliidust volikokku pääsenud inimesed on oma otsustes volikogu istungil vabad (võib-olla isikuvalimised välja arvatud).

Nad ei ole seotud ega kohustatud hääletama näiteks mõne detailplaneeringu puhul nii, nagu otsustab liidu enamus.

Nad võivad volikogu istungil alati hääletada oma südametunnistuse järgi või/ja nii, nagu nad "naabrimehele on lubanud".

Mind ja paljusid pärnakaid on häirinud volikogudes ja riigikoguski kummitemplina toimiv hääletusmasin.

Mõni volikogu liige saab neljasilmavestluses asjast igati aru ja tunnistab, et mõni otsuse eelnõu on jabur, aga volikogu istungil hääletab ikkagi selle poolt, sest sellised on erakonnas olemise reeglid.

Meie liidus jääb igaühele sisuline võimalus hääletada alati oma südametunnistuse ja veendumuse järgi.

Mis kallutas kandideerimise kasuks? Üks murdepunkte oli eelmise aasta Pärnu Postimehe veebiväljaandes tehtud küsitlus, kus küsiti, kes sobiks Pärnu järgmiseks linnapeaks. Valikus oli kaheksa nime (sh "keegi muu"). Minugi nimi oli sinna sattunud.

Kui hääletanud oli ligi 700 inimest, oli pea pool vastanuist andnud oma hääle minu toetuseks. Nende minule teadmata ligi 350 inimese toetus ei jätnud mind külmaks.

Toetus kohustab, eriti suur toetus. Ja tähendab suurt vastutust.

Üks minu põhiajendeid oli, et mittekandideerimisega oleks ma petnud nende 350 inimese ja loodetavasti-arvatavasti veel mitme tuhande pärnaka lootusi. See poleks minust aus, nemad on mind (küll enamasti vaikides) toetanud viimased 15 aastat ja nüüd on minu kohus nende toetusele väärikalt vastata.

Pärnu vajab muutust! See, mis on juhtunud Pärnu mainega, on masendav.

Põhjamaade pärli, seega tema inimestegi üle naerdakse. Kui viis aastat tagasi vaatasid külalised kadedate pilkudega meie edu ja tegemiste peale, siis nüüd naerdakse irooniliselt.

Sellega ei tohi leppida. Pärnu hea nimi tuleb taastada. Või võtame rea suurüritusi, mis viimastel aastatel on Pärnust lahkunud. See on kurb.

Veel halvem on linna rahakoti seis.

Ohjeldamatute uute laenudega püütakse jätta endast tegija muljet, vaevumata mõtlema, kas ja kuidas õnnestub võetud laenud tagasi maksta (numbritest kunagi hiljem).

Nüüdseks oleme jõudnud olukorrani, kus riigi peaminister kahtleb valitsuse pressikonverentsil, kas Pärnu ikka suudab leida vajalikku kaasfinantseerimist (jutt vaid kümnest miljonist kroonist) riigilt tulevale mitmekümnele miljonile kroonile Pärnu Vallikääru rekonstrueerimiseks.

Paraku on sellegi raha leidmine Pärnule probleem. Kuigi usun, et raha leitakse.

Aga kõik see näitab, kui madalale me oleme langenud ning milline on meie maine Toompeal ja Stenbockis.

Mul oli valida oluliselt lihtsam teegi: olla Pärnu maavanem oma tähtaja lõpuni 2. märtsil 2010. Ja kuna mul ei ole kavatsust kandideerida neljandat korda Pärnu maavanemaks, oleksin pärast ametist vabanemist paar kuud puhanud, seejärel vaadanud veidi ringi erasektoris või mõnes muus riigiametis ning siis kandideerinud riigikokku (järgmised valimised toimuvad märtsis 2011).

Ent alati ei saa ega tohi teha valikuid mugavuse järgi, seda enam kui sajad, ehk tuhanded inimesed ootavad minult midagi muud.

Suurt toetust ei saa ignoreerida. Sellega tuleb arvestada.

Arvan, et poliitik, mida ma nüüd iga päevaga veidi rohkem olen, ei ole oma valikutes alati vaba.

Kandideerin suuresti pärnakate ja parema Pärnu eest. Tahan pakkuda üht valikuvõimalust.

See, kas Pärnu linnavalitsemine ja valijad on järgmised neli aastat Mart Viisitamme, Epp Kloostri, Jane Metsa, Annely Akkermanni või Kivimägi usku, on juba pärnakate enda otsustada.

Ja neil on õigus. Alati!