Kadri Simson: Tööd oleks, riigil tahtmist pole

Kadri Simson. Foto: Peeter Langovits / Postimees

Minu hea tuttav lahkus möödunud aastal töölt vabatahtlikult. Amet oli raske ja palk mitte kõige parem. Sellest ajast on ta olnud töötu. Pere on toime tulnud tänu korteri odavmüügile, millega vabaneti pangalaenust ja on siiani makstud üürikorteri eest.

Uut tööd, millega üksikvanem saaks koolitatud oma lapsed ja makstud eelseisva talve kasvavad soojaarved, leida ei õnnestu. Enam pole võimalik naasta vanasse ametissegi, säästuajal kaotati firmas see koht.

See minu tuttav on kõige meeleheitlikumas seisus. Kuid inimesi, kellel praegu pole tööd ja kelle kogu mõttejõud läheb probleemile, kuidas raske aeg üle elada, on minu lähedaste seas liiga palju. Vaadates Pärnu Postimehe kodulehel tehtud küsitlust, tunneb igast viiest lugejast kolm mõnda tööta jäänut. Lausa iga viies on aga ise tööotsinguil.

Töö kaotanud inimene tähendab kaotust riigilegi. Korraga ei maksa ta enam tulumaksu, tema tööandja lõpetab sotsiaalmaksu tasumise ja kokkuhoiureþiimil olemine vähendab igasuguse kauba ostmist, see omakorda tähendab käibemaksu kokkukuivamist. Peale selle on riik vähemalt mõnda aega võtnud endale kohustuse maksta töö kaotanud inimesele toetust.

Töökoht riigilt

Kas riigil poleks otstarbekam asuda töökohti looma?

USAs teatas president Barack Obama riigieelarvest toetuse eraldamisest osariikidele, et need ei oleks sunnitud asuma päästjate, õpetajate ning politseinike ametipostide arvu vähendama. Samuti tehakse majandusele tõhus rahasüst, et ehitada teid ja kanalisatsioonivõrke ning renoveerida koole. Eeskätt saavad niiviisi tööd inimesed, kel ehitusoskusi ja töödejuhataja soont. Kaudses plaanis aga nii toitlustajad, tööriistade, ehitusmaterjalide ja töörõivastuse tootjad kui transpordiettevõtjad. Ning kaubandusel on taas maksuvõimelisi kundesid, riigil aga abisaajate asemel maksumaksjaid.

Miks seda lahendust Eestis põlatakse? Miks kasutatakse vaid kärpimist, mis paratamatult viib töökohtade koondamiseni? Üks lihtsaid, inimlikke põhjusi võib peituda selles, et paljud paremerakondade juhtpoliitikud ei tunne ühtegi inimest, kes tunneks mõnda töötut. Edumullis elades ei saagi ministrid ega nende nõunikud aru, kui suur ja ulatuslik on töö kaotanute mure.

Teine ja mitte nii inimlik vastus on ideoloogias. Reformierakond leiab, et turg paneb kõik paika ning kui inimestel pole Eestis tööd, võivad nad niisama hästi minna Rootsi või Iirimaale, ärgu vaid siin koormaks olgu.

Paljud riigid võtavadki meie töökäed tänulikult vastu, sest on palju ameteid, mida nende enda kodanikud pidada ei soovi. Eesti riigile tähendab see aga seika, et lahkunud inimesed panustavad mõne muu riigi arengusse, mitte meie majandustõusu.

Töökäsi on vaja küllaga

Ma leian, et on viimane aeg üle vaadata Eesti majanduspoliitika suur eesmärk. Praegu on peaminister Andrus Ansip selleks nimetanud euro kiire tulemise. Selle nimel kärbitakse kulusid ja tõstetakse makse. Kuid lõpuks on meie majandus ja inimesed kui antiikajaloost tuttav sõnumitooja, kes küll jõudis sihtmärgini, kuid langes pärast teate üleandmist surnult maha.

Nüüd maailma viie kiirema majanduslangusega riigi hulgas olev Eesti võib ju ponnistada paberil oma eelarve peaaegu tasakaalu, kuid toimiv riik ei saa öelda mitmekümnele tuhandele inimesele, et teie olete vajalik ohver euroaltarile. Kiire lahendusena võiks riik toetada Tallinna algatust luua sotsiaalseid töökohti. Ligi 120 000 töö kaotanud inimese muret ei suuda Eesti linnad-vallad riigi abita enda õlule võtta.

Ent kui riik annaks omavalitsuste loodud sotsiaalsetele töökohtadele näiteks aastase sotsiaalmaksuvabastuse, oleks koormus väiksem.

Seisus, kus inimesel tööd pole, ei maksa ta niikuinii sentigi sotsiaalmaksu, samal ajal vajab sellestsamast kassast toetusraha. Tööd saades kaoks riigilt toetusekoorem, peale selle saaks ta osa töötaja tulumaksust.

Põhiline on aga see, et omavalitsuse loodavad töökohad aitaksid meie inimestel raske aja üle elada, tehes sellal paljusid vajalikke töid, mis omakorda aitavad Eestist teha meeldivama paiga maailmas. Meeldiv paik ja oskuslik tööjõud meelitavad aga välismaa tootjaid ligi tugevamaltki kui euro.

120 000 töötut kipub praegusele valitsusele jääma vaid numbriks paberil. Kuid need inimesed on tegelikult kasutamata jõud, kes suudaksid anda oma panuse Eesti majanduslangusest väljatoomisele. Ja nendele inimestele võimaluse pakkumisega ei ole enam aega venitada, see peab saama eeloleva sügise peaülesandeks. Eesti riigis on töökäsi vaja veel küllaga, puudu on üksnes riigijuhtide tahtmisest seda tunnistada.