/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Valimisliitudel on Pärnu linna kohalikel valimistel olnud pikk arengulugu. Kunagised Brackmann ja Pärnakas erakonnastusid, Mesilased täitsid rolli protestiühendusena ja surid loomulikku surma, Linnakodanik on näide tuuleliplusest ja müüdavusest.
Juhtkiri: Valimisliit kui oomen
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu kontekstis on valimisliit nii aja märk kui oomen. Aja märk selles mõttes, et annab teada linnakodanike rahulolematusest linna senise juhtimisega ja süvenevast umbusust erakondade suhtes. Oomen ehk enne tähendab seda, et valimisliitude rohkus lubab oodata tavalisest ägedamat lehmakauplemist.
Praegu ei ole teada, kas 18. oktoobri valimistel osaleb Pärnus kolm või neli-viis-kuus valimisliitu. Soov Indrek Tarandit teha paistab olevat paljudel. Pärnu puhul saaks kasutada väljendit ”Res Publicat tegema”, mis oleks viide doktor Külvar Mandi omaaegsele suuredule.
Probleem seisneb aga selles, et Pärnus antavat häältearvu vaadates saab Res Publicat või Tarandit teha ainult üks nimekiri, kuna mingi alalise toetuse säilitavad kõik vanad tegijad, sõltumata sellest, kui edukad nad eelnenud perioodil olid. Rohkem üllatajaid eeldaks senisest märkimisväärselt suuremat valimisosalust.
Erakondadele on kõige kasulikum, kui valimisliitudest pääseksid volikokku vaid esinumbrid, keda eri koalitsioonikombinatsioonide võiks puhul üritada ära osta. Linnakodaniku seisukohalt märkimisväärset muutust ei tuleks, Pärnu jätkaks samasugust vegeteerimist kui seni.
Valimisliitude rohkuse vältimiseks Pärnus peaksid ühesuguste põhimõtetega seltskonnad liituma. Linnakodanikel on vaja aegsasti jõuda selgusele, mida tahetakse: kas sisulisi muutusi linnajuhtimisel või 1000 krooni eest kohukesi.