Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Kaks aastat tagasi jooksis kokku mitu huvitavat asjaolu, mis panid mind mõtlema USAs õppimise peale. Kohtasin USA professorit, kes kõneles sealsetest headest õppimisvõimalustest. Tutvusin Eesti tüdrukuga, kes juba õppis USAs ning rääkis sellest ainult head.
Nii otsustasin kaks aastat tagasi kandideerida Fulbrighti stipendiumile. Kandideerimisprotsess oli vaieldamatult üks töömahukamaid etappe kogu minu USA õpinguloos. Paberimajandus pole kunagi minu lemmik olnud, aga dokumente tuli kuhjades ”läbi närida“ ja juurde toota, et Fulbrighti komisjonini jõuda. Kuid kui paberitöö sai tehtud ja pärast pikka ootamist tuli positiivne vastus, algas minu senise elu üks põnevamaid aastaid.
Valutu sisseelamine
Fulbrighti stipendiumi raames korraldatakse sisseelamisprogramm. Mina osalesin kolmenädalases programmis Ohio osariigi Athensi linnakeses. Minuga koos oli seal 40 Fulbrighti stipendiaati eri riikidest.
Sisseelamisprogrammi eesmärk oli kultuurišoki vähendamine ning õppetegevuse hõlbustamine. Selleks tutvustati meile USA kultuuri ja haridussüsteemi eripärasid, teadustegevuses kehtivaid reegleid. Need kolm nädalat olid seltskondlikult igati aktiivsed.
Pärast kolme nädalat suundusid kõik 40 Fulbrighti stipendiaati oma ülikoolidesse ja algas pingeline kooliaeg.
Minu ülikool oli New Yorgi osariigi ülikool Stony Brookis. Stony Brook on väike linn Long Islandil, ligikaudu 90 kilomeetri kaugusel New Yorgist.
Stony Brooki ülikoolis on üle 22 500 tudengi eri riikidest, suurem osa neist on Indiast või mujalt Aasiast. Tänu Fulbrighti stipendiumile sain mina läbida seal üheksakuulise programmi, mille tulemusena on mul nüüd personalijuhtimise sertifikaat (inglise keeles advanced certificate in human resource management).
Iseseisev õppimine
USA ülikoolides on kindlasti rohkem interaktiivseid loenguid kui Eesti ülikoolides.
Õppejõudude pearoll loengutes on üliõpilaste diskussioonide ohjamine, mitte slaididelt info edastamine. See eeldas alati enne loengusse minemist loengus käsitletava materjali läbitöötamist ja enda seisukoha ettevalmistamist. Suur erinevus oli mulle seegi, et igas loengus kohustuslik õpik tuli tudengitel endal osta, sest raamatukogust seda laenutada ei saanud. Õpikuäri on seal üks suuremaid rahamasinaid.
Erinevad on eksamite sooritamise kriteeriumid, mis Ameerika Ühendriikides on karmimad kui Eestis: kui eksam ebaõnnestub, tuleb kogu kursus uuesti läbida. Teist võimalust, rääkimata kolmandast, samal semestril ei anta. Kodutööde esitamise tähtajad on sageli antud kellaajalise täpsusega, millest üle minnes hakkab töö hinne automaatselt kas igast üleminevast tunnist või muust ajaühikust sõltuvalt kukkuma.
Kogu programmi suur boonus oli võimalus USAs reisida. Kasutasin kogu vaba aja imelise looduse nautimiseks nii riigi ida- kui läänerannikul. Vaadata on seal tõesti palju.
Õppisin selle ajaga palju nii Ühendriikide kui muude riikide-rahvuste kohta. Kuna Fulbrighti programmi eesmärk on, et üliõpilased tutvuksid USA kultuuriga ja tutvustaksid seda teistelegi, siis lühidalt öeldes leian, et kuna USA kultuur on segu eri kultuuridest, on see riik minu arvates kultuuri mõttes identiteedikriisis. Siin alles otsitakse kultuuri, mida ühiseks lugeda.
Mulle on kõige olulisem, mida USAs õppisin, armastus oma kodumaa vastu. See võib küll tunduda läägena, kuid nii on. Eemal viibides olen aru saanud, kui palju häid asju võtsin ma Eestis olles enesestmõistetavana, oskamata neid väärtustada. Kaugel olles hakkad neid nägema erilise ja olulisena, tundes üha suuremat igatsust nende järele.
Kokkuvõttes võin öelda, et välismaal õppimisega ei ole midagi kaotada, võita on aga väga palju.
Toimetuselt. Artiklisari ilmub Pärnu Postimehe koostöös Ameerika Ühendriikide suursaatkonnaga Tallinnas.