Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/17/2899954t1h185e.jpg)
/nginx/o/2009/08/14/221455t1h7ac0.jpg)
Kuigi organist Ines Maidre elab ja töötab Norras Bergenis ning viibib tihti kontserdireisidel Euroopas ja mujalgi, ei kujuta ta suve ette Pärnuta.
Nimelt on Maidre veetnud siin oma lapsepõlve ja lugematu hulga suvesid, tema vanavanemate kodumaja asub Auli tänaval ja sinna tahaks ta ehitada oma majagi.
Eestisse jõudis Maidre tänavu juuni lõpus, seljataha jäi turnee Hollandisse, Saksamaale ja Belgiasse. “Ausalt öeldes istuks siin Pärnus tükk aega veel ja tunnetaks oma juuri, mis aasta-aastalt üha tugevamaks muutuvad. Suvi ilma Pärnuta on mulle kujuteldamatu.”
Suvi tähendab organistidele vilgast kontserdielu, sest kirikud on soojad ja orkestrid puhkavad. Pärnu Eliisabeti kiriku ukski on Eesti esiorganistile alati harjutamiseks ja esinemiseks valla.
Mis ajast elate Norras? Millega seal tegelete?
Norraga olen seotud 1992. aastast. Minu abikaasa on norralane, oleme mõlemad organistid. Eks see eneseleidmine Bergenis võttis aega. Minu tegevusväli oli Eestis, aga seal tuli seda alles looma hakata. Töötan Bergeni ülikooli Griegi-nimelises akadeemias. See on üks Norra viiest muusikalist kõrgharidust andvast kõrgkoolist. Õpetan orelit, klavessiini, kammermuusikat.
Maailmas on huvi oreli vastu hakanud taanduma, Norra tudengeid on sel alal jäänud vähemaks, ent järjest enam on üliõpilasi väljastpoolt: Venemaalt, Leedust ja Ungarist. Tunneksin heameelt, kui saaksin akadeemiasse aidata mõne eestlase. Eliisabeti kiriku organist Jaanus Torrim õppis meil aasta külalisüliõpilasena. Tallegi on juba õpilasi tekkinud. Sidemed Eesti muusikaakadeemia ja Griegi akadeemia vahel on staadiumis, mis võimaldab õpilaste vahetust.
Kui kaua võttis aega, et võõrasse kultuuri sisse elada?
Katsusin ruttu ära õppida norra keele. Tunnetasin, et see on nabanöör kultuuri sisenemisel. See läks üsna kiiresti, sest teadsin varasemast ajast nii saksa kui inglise keelt. Norra keel paigutus nende kahe vahele. Ega see väga raske ole, kuid räägitakse palju murdeid. Norras on kaks riigikeelt: bokmål on linnakeel ja nynorsk maakeel. Käisin kaks kuud kursustel ja siis läksin juba tööle, mis oli üpris hulljulge samm. Olin uljas ega saanud hoolida sellest, kas teen kõneldes vigu. Mul oli tarvis ja ma rääkisin.
Pärast esimest poolaastat olin omandanud muusikalised terminid, mida igapäevases keeles vaja.
Kas teie lapsed eesti keelt räägivad? Milline on nende tee muusikasse?
Norras kasvanud lapsed Iris ja Ormar on teismelised ning oskavad kenasti eesti keelt, ehk küll pisut aktsendiga - laulval toonil. Nad on igal suvel Eestis. Irisel on Eestis suur suhtlusringkond, ta kõneleb eakaaslastega MSNis, kõik ebatsensuursed väljendidki on talle teada.
Lapsed on väga õnnelikud oma Eesti juurte üle ja ma kuulen iga päev Norras neid asju, mis Eestis nende meelest on paremad: ilm, Pärnu rand ja merevesi, müsli, kohukesed.
Pärnu varjupool on turvatunde puudumine tänavatel, kus liiguvad nokastanud kambad, mida lapsed märkavad. Pärnu on neile suvine paradiis, mida nad ehk kipuvad idealiseerima.
Lapsed on muusikainimesed. Vanem poeg Ingvar on Eesti muusikaakadeemia üliõpilane, viiulimängija. Iris on mitmekülgne, mängides klaverit, viiulit ja vioolat. Ormar mängib viiulit. Kuigi kodus on meil vileorel, pole neil orelipisikut. Ma pole tahtnud sundida, mis sellest, et mõlemad abikaasaga oleme organistid.
Kuidas teie orelipisiku saite?
Õige varakult. Mäletan, et olin väike tüdruk ja õppisin juba klaverimängu, kui möödusime ükskord vanaemaga Eliisabeti kirikust. Uks oli lahti ja kostsid orelihelid, küllap oli seal laulatus. Mulle jäi sellest eriline tunne: mis imeline pill see orel küll on! Minusse jäi igatsus.
Hiljem konservatooriumis oli lihtne klaverilt orelile üle minna. Organistid ongi omamoodi vennaskond, üksteist tuntakse ja teatakse koolkondade järgi.
Orel on võimas muusikariist, ikkagi pillide kuningas.
Orelimaailm on omamoodi, organistid vahetavad alati suure innuga oreliuudiseid. Pillid on ajaloolised. Nii vana muusikat, kui orelile on kirjutatud, ei mängita viiulil ega klaveril. Organistidele on alati suursündmus, kui mõni vana pill kusagil riigis päästetakse ja ta saab uue elu. Just tänu vanade pillide mängu praktikale avastame, kuidas vana muusikat võidi ette kanda.
Uute pillide tulekki on suursündmus, neid ehitatakse ju aastasadadeks. Oreli ehitus on suur vastutus. Pill ei tohi olla liiga odav ega liialt väike. Vahel saan aru, et neil seal mõnes kirikus oli mingil sajandil raha vähe, aga pidid nad siis selle ühe bassi või registri arvelt kokku hoidma? Sellisel juhul jääb orelile nagu kroon pähe panemata. Eliisabeti kiriku uue oreli saabumine läheneb.
Valmistume selleks suursündmuseks. Uue oreli tulek linna on eriline hetk. Miskipärast pole linnarahvas omaks võtnud kontserdimaja orelit. Sellel annaks igasuguseid asju teha.
Olen natuke pettunud, et sellesse nii väheloominguliselt suhtutakse. Olen ise pakkunud välja kavasid, kus seda pilli võiks mängida, kuid need pole huvi äratanud. Kontserdimaja orelit saaks mängida nii, et publik on pilli ümber nagu amfiteatris ning jälgib orelimängu protsessi.
Kirikus tullakse seda sageli vaatama, sest see on huvitav vaatepilt. Kahju, et kontserdimaja pill on ära unustatud, sest alles nüüd on see orel ju tõeliselt valmis saanud.
Milline on vanim orel, mida olete mänginud, ja milline kõlavaim?
Vanim vileorel, millel olen mänginud, on Saksamaal Schmallkaldeni lossi kirikus: see pärineb 15. sajandist. See pole just kõige kõlavam, kuid tal on värvikad registrid ning lühike klahvistik. Pedaale ei ole. Repertuaari tuli väga valida. Sellise pilliga on vaja kohaneda, enne kui kontserdi saab anda. Itaalias Milanoski olen saanud proovida rariteetseid pille.
Mis puutub kõlavatesse pillidesse, siis mais käisin mängimas Münsteri toomkirikus. Suures pikas hoones on erakordne akustika. Orel on kiriku ühes otsas ja heli sulandus teises otsas sedavõrd, et selle järgi ei olnud võimalik enam rahval laulda. Seetõttu ehitati teise otsa oreli lisakorpus - kajaorel.
Seda stereofoonilist pilli mängib üks inimene ja kõige parem heliefekt tekib kiriku keskel. Sellele orelile oli ehitatud juurde Hispaania trompetite patarei, mille viled on paigutatud horisontaalselt – see tekitab võimsa, läbitungiva fanfaarse tämbri.
Tallinna Jaani kirkus restaureeriti August Terkmanni valmistatud kajaoreliga pill, mis annab fantastiliselt sulneid võimalusi akustilisteks dialoogideks. Arvan, et Jaani kirikul on põhjust olla väga õnnelik ja uhke. Pean seda tööd väga õnnestunuks.
Kas organisti töös tuleb ette midagi naljakat ja lõbusatki?
Möödunud sügisel käisin Lõuna-Ameerika turneel Brasiilias, Argentinas ja Uruguays.
Tõdesin, et vähemalt kirikutes kohtab seal Euroopa kultuuri. Väljarändajatega laevadelt saabunud kultuur on segunenud ladinapärase vürtsiga. Mängisin seal näiteks Prantsuse orelifirma Cavaillé Colli pillil, Saksa Walckeril, Inglise Bishopil ja Itaalia Tamburini orelil. Publik oli temperamentne, aplodeeriti iga loo vahel ja lõpus koguneti sabasse, et kallistada või luuletusi kinkida.
Unustamatu kontsert oli püha Franciscuse päeval Petropolises kunagises Portugali keisri residentsis. Kiriku ette tuli palju rahvast kodu- ja lemmikloomadega, et saada neile õnnistust. Oli kasse, koeri, hamstreid, kits punaste lintidega ümber sarvede, purgis akvaariumikalad. Preester piserdas neile püha vett ning kogu see loomade karneval toimus pidulikus meeleolus ja harduses.
Tol päeval oli äike ja enne kontserti kadus elekter. Pidin saatma Petropolise kanaarilindude nimelist poistekoori. Tegime otsuse, et orelisse pumbatakse õhku tallamise teel. Oli pime, aga mul oli vaja klahve, pedaale ja noote näha. Nii pandi oreli ümber põlema hulk küünlaid, kahel pool seisid mehed, kes näitasid mulle mobiiltelefonide ja taskulampidega valgust ning selja taga tallas kaks tugevat meest õhku orelilõõtsa sisse.
Tallamisel tekib natuke astmaatiline heli. Õnneks saabus kolmandast loost elekter, mis tundus lausa jumalik. See ei lähe mul kunagi meelest.
On teil unistusi loomingulises vallas?
Tahaksin jõuda kontserttegevusega Põhja-Ameerikasse. Olen kuulnud, et seal on väga orelialdis publik, kuigi Euroopa orelid on mulle kõige huvitavamad ja autentsemad. Tahaksin mängida temperamentseid Hispaania oreleid, millel on väga palju värvikaid registreid.
Hispaania orelite juurde pääsemiseks on vaja end murda sealsesse tegijate ringi. Hollandiski on range tsensuur, sest nende arusaam orelimuusikast on väga nõudlik. Tahetakse näiteks kogu kava Bachi muusikast, mis on hea, kuid äärmiselt suurt kontsentratsiooni nõudev.
Sageli orelimängija ei kuule pilli heli, on oreli all nagu kotis. Väga meeldis mängida Antverpeni katedraalis, Rubensi kodukirikus, kus kõla lendleb võlvide vahel ja inspireerib mängijat. Samuti on alati eriline mängida Altenbergi toomis, kus asub oikumeeniline religioosne keskus. Paraku saab seal harjutada ainult öösel, sest kirikus käib tihe tegevus. Turu katedraal on lähemal asuvatest võimsatest hoonetest üks parema akustikaga paiku.
Tahaks teha mõne CD. Näiteks salvestada Rudolf Tobiase sügavalt religioosset orelimuusikat.