Natukene üle kahe nädala on möödas sellest, kui elujooksja Kristjan Puusild lõpetas retke ümber Mandri-Eesti ja jõudis tagasi kodulinna Pärnusse. Mõnele oli Elujooks ja seda projekti vedanud noor mees hästi vormitud meediatoode, teistele innustaja-suunarajaja. Puusillale andis see võimaluse tunnetada oma võimete piire.
"1000 kilomeetri läbimine võimaldas intensiivselt tajuda oma keha, tema piire ning panna ta proovile," selgitas Puusild, kes ei nimeta end elukunstnikuks ega jooksjaks, vaid tagasihoidlikult elu õpipoisiks. "Need kilomeetrid panid proovile mu kannatuse, sallivuse, hoolivuse, inimlikkuse ja kinkisid mulle viimasel päeval emotsioone, mida elus kogetakse vaid mõni kord. Niisamuti mässas mu vaim oma mõtetega, luues ja lõhkudes ideid ning tõekspidamisi."
Mees, kes ei pea end emotsionaalseks inimeseks ega hakka kergesti naerma-nutma, pühkis 2. augustil Tõstamaalt kodu poole sööstes silmanurgast pisara, kui nägi rahvamasse, kes talle tee äärde plaksutama ja tunnustust avaldama olid tulnud.
Psühholoogi ja filosoofi haridusega Puusillale oli kahe kuu pikkuse projekti üks eesmärke panna Eesti inimesed kaasa mõtlema ja tutvustada jooksmist kui vaimselt palju pakkuvat tegevust.
Kaasamõtlejaid leidus, kuid mees pole lõpuni rahul ja võtab tänavust kogemust kui verstaposti, mille najalt tuleval aastal jooksuüritusi senisest efektiivsemalt korraldada.
"Kui tegin kevadel ülikoolis Elujooksu kursust, siis sealsed osalejad olid kõik humanitaaraladelt, paljud ei jooksnud koolist saadud negatiivse kogemuse pärast üldse. Kuna nad mind tundsid, tulid vaatama, mis kursusega on tegu," rääkis Puusild. "Nendega oli näha, kuidas nädalatega jää sulama hakkas ja tekkis motivatsioon. Pole inimest, kes seal ei oleks hakanud jooksma. Elujooksuga oli samamoodi: kes ühinesid, need said midagi."
Ümber Eesti jooksuga sai Puusild selgeks, et möödaminnes inimeste meeli ei puuduta. Sellepärast plaanib ta tuleval aastal korraldada Eesti saartel jooksmist süvitsi lahkavad laagrid, kus osalejaid suunatakse seminaridel-koolitustel. Ambitsioonika eesmärgiga anda neile kümne päevaga võimalus kogeda inimeksistentsi ajalugu.
"Joostes tekib keha tunnetus, hakkad tajuma asju, mida igapäevaelus ei koge. Kui küllalt kaua joosta, on võimalik näha dünaamikat ja seda, kuidas mõtlemine muutub. Tuleb intensiivselt tajuda oma meeli ja suhestuda keskkonnaga, jõudes nii endas peituvate emotsioonideni," loetles Puusild jooksmise kui inimese loomuliku liikumisviisi plusse, mis peaksid lisaks füüsilisele poolele arendama ka vaimu.
Puusilla näpunäidete järgi peaks jooksmine olema esmalt kuulatamine, et saada aru, mis toimub kehas, hinges ja vaimus.
Probleem tekib sellest, et inimene ei võta endale aega seda kogeda.
"Küsimus on selles, kuidas luua hetki, mis tõesti on väärtuslikud, käivad igavesti kaasas ja muudavad inimest. See ei ole lihtne, selleks ongi vaja kõike ja ei midagi," filosofeeris Puusild. "Inimene on kumm, mida kahtepidi tõmmatakse: üks tõmbab kõige poole, teine nulli. Ja seal kuskil vahel me võngume. Tavaliselt sikutatakse kumm ühele poole lõhki, aga harmooniliseks võnkumiseks on tarvis kogemust ja inimesi, kes võnguvad samamoodi."
Elujooks näitas, et inimestevahelise ühtsuse tunne ei teki hõlpsasti.
"Võnke saamiseks peab olema kannatlik. Ei ole nii, et jooksen pool tundi ja mingi sündmus on käes. Vaja on küpsust, valmidust. See sünnib, kui oled juba loobunud, aga veel pole alla andnud," leidis Puusild. Temale avaldub jooksmise tõeline mõte siis, kui keha läheb vooluga kaasa ja liigub iseenesest.
Kuid inimesele, kellel ei ole kannatlikkust või isegi tahtmist tulla kordki jooksma, ei maksa voolust rääkida.
"Samal ajal oli Elujooksul inimesi, kes tulid esimest korda jooksma, tegid 14 kilomeetrit ja kogesid kõike lõpuni.
Inimene ütles, et ta ei ole kunagi jaksanud üle kolme kilomeetri joosta, aga siis jooksis 14," kiitis Puusild. Aga leidus neidki, kellele etapi kaasategemine oli tavaline treening.
Elujooksu eestvedaja rõhutas, et igaühele selline lähenemine ei sobi. On neidki, kellele jooksuga alustamiseks annab õige tempo kepikõnd.
Siis saab paari kuuga õige enesetunde kätte ja edasi läheb libedamalt. "Nii pole üksnes jooksmisega. Tegelikult on kannatamise ja õige hetke äraootamisega vaja tegelda igas valdkonnas," mõtiskles ta.
Puusild kinnitas, et pärast Elujooksu ei jää ta puhkama, vaid korrastab mõtteid, mida edaspidi ellu viia.
Üks neist on varem mainitud jooksulaagrite organiseerimine, läbirääkimised käivad ülikoolis loengute andmise üle.
"Mul on rohkelt uusi asju, mida plaanin teha," rääkis Puusild. "Kahjuks on maailm ja inimene niivõrd suur ja tohutu potentsiaaliga, et elust jääb kõige kogemiseks puudu. Enamikul on vastupidi: liigutakse kindlat sirget pidi, seegi pole vabalt valitud."
Filosofeeriv jooksja, kes on läbinud kümme maratoni ja tänavu Tõstamaalt Pärnusse elu esimese 50 kilomeetri pikkuse ultrajooksu, ütleb, et edasi tuleb minna sammhaaval.
"Maraton on sümbol, sest see distants on tervik, inimene elab kõik läbi. Sealt edasi tuleb minna rahulikult, sest mina tegin esimesed 50 kilomeetrit ja nüüd võin öelda, et ei kogenud midagi uut," tunnistas ta.
Kogemuste saamiseks osaleb Puusild järgmisel aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis 89kilomeetrisel ultrajooksul, kus eneseületuse üheks osaks on võitlemine lõunamaise kuumusega.