Ametliku versiooni kohaselt murdsid Punaarmee vaprad sõjamehed tänavalahingute käigus Saksa okupantide vihase vastupanu Pärnus ja vabastasid linna pruunist katkust 23. septembril 1944.
Kui Töörahva Hääl taasalustas ilmumist
20. august 2009, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärnu vabastanud sõjaväeosade auks kõlas sama päeva õhtul Moskvas 124 kahurist 12kogupauguline saluut ja kõrgema ülemjuhataja ehk Jossif Stalini käskkirjaga omistati seitsmele väeosale Pärnu nimi.
Kui nüüd kirja panna, kuidas asjalugu tegelikult oli, et 23. septembril umbes kella 11 paiku sõitis paar tanki piki Rääma ja J. V. Jannseni tänavat kuni õhitud Sauga jõe sillani, pöördudes siis tagasi, sest neil ei olnud enam kellegagi sõdida, kuna viimane laev lahkus sadamast kell pool kümme hommikul umbes 300 sõduri ja niisama paljude eraisikutega pardal, kirjutan ma pahatahtlikult ümber ajalugu ja kuulun teate küll kus karistamisele.
Lehte käivitamas
Johannes Varese nukuvalitsus passis samal ajal Võrus ja ootas sakslaste lahkumist. Juba varakult olid moodustatud kõikidele maakondadele operatiivgrupid kohapeal nõukogude võimu taaskehtestamiseks.
Pärnu grupi liikmed said linna langemisest teada 24. septembri varahommikul päevauudistest. Operatiivgrupi käsutuses oli kaks villist ja 12 mootorratast. Pärastlõunal alustas teekonda Pärnusse üle kümne tähtsama tegelase. Sõideti üle Tartu-Põltsamaa-Türi-Vändra-Sindi ja jõuti kella 22 ajal Pärnusse. Selles esimeses grupis oli teiste seas vana tuttav Villem Kuusik.
Viimane sõjaeelne Pärnu Töörahva Hääle toimetaja Elmar Gold-schmidt teenis spionaaži eest sakslastelt kuuli ja seepärast tuli Kuusikul muude ülesannete kõrval olla taas Pärnu ajalehe toimetaja.
25. septembri hommikul hakkas hilisem teenekas koolijuht Linda Soovik, kelle ülesanne oli ajalehe väljaandmine, kõigepealt tegelema trükikojaga. Õnneks oli Pärnutrüki hoone koos masinapargiga säilinud, alles oli suur osa töötajatestki. Alustuseks koostati ja trükiti müürilehti.
Esimese ajalehenumbri ilmutamiseni kulus neli päeva ja see ilmus sõjaeelse tiitli Töörahva Hääl all 29. septembril 1944. Infonäljas inimesed piirasid trükikoda ja ootasid kannatlikult lehe ilmumist. Esimesed numbrid ajalehte jagati rahvale tasuta.
Enne okupatsiooni ilmus Pärnus teatavasti mitu ajalehte ja jätkus lehemehigi. Sõda ja hirm nõukogude võimu ees olid aga nad nelja tuule poole pillutanud. Kogenenumatest tegijatest oli kohale jäänud vaid Jüri Andreller, kellest seepärast sai vastutava toimetaja asetäitja. 1944. aasta esimese toimetuse koosseis oli järgmine: peale juba mainitud Kuusiku ja Andrelleri kirjanduslik kaastööline Arno(ld) Ot-tin (22 aastat vana), korrektor Astrid Volt, ekspediitor Lydia Tamm, majandusjuhataja Karl Lips ja koristaja Anna Martson.
Algul kirjutas ajalehe täis põhiliselt Jüri Andreller. Villem Kuusikul oli mahti vaid juhtkirjadeks ja vähemalt ühe neist kirjutas tema abikaasa Linda Soovik.
Toimetajate vahetumine
Kuusik oli vastutav toimetaja 27. novembrini 1944, seejärel mõne numbri vastutava toimetaja kohusetäitja. Siis läks ta täielikult parteitööle ehk EK(b)P Pärnumaa komitee esimeseks sekretäriks.
12. detsembrist 1944 kuni 13. jaanuarini 1945 kirjutas lehele alla vastutava toimetaja ajutine kohusetäitja A. Ovsjannikov.
16. jaanuaril 1945 sai Töörahva Hääle vastutavaks toimetajaks Linda Murutar, kes selles ametis pidas vastu 1. juulini 1948. Tema äraolekul kirjutasid lehele alla asetäitjad Edgar Spriit ja Kalev Raave.
Murutari lahkumise järel olid ohjad Feodor Grodinski käes (3. juuli -19. august 1948). Seejärel oli toimetaja Spriit, kelle äraolekul sai vastutada Grodinski.
Uuesti hakkas Spriit lehe eest vastutama 11. jaanuaril 1949 ja tegi seda 9. jaanuarini 1951. Tema mantlipärijaks tõusis Raave (11. jaanuar 1951 - 10. juuni 1952).
Raave oli rahutu hing, sest 1951. aastal pidi teda kolmel korral ja 1952. aastal kahel korral vahel lausa kuude kaupa asendama Vaike Raid. Täpsuse pärast olgu mainitud, et 1952. aastal oli kuu aega vastutava toimetaja ajutine kohusetäitja E. Hantseva (7. veebruar - 4. märts).
Töörahva Hääle viimaseks toimetajaks oli Raave lahkumise järel Raid (12. juuni - 14. august 1952). Lehe ilmumise lõpetas Pärnu oblasti moodustamine 1952. aastal.
Keeruline aeg
Ajakirjanikena ehk nõukogulikus keelepruugis kirjanduslike kaastöölistena tegutsesid kirjanik August Sang (detsember 1944 - detsember 1945), Jüri Andrelleri kõrval sõjaeelsete kogemustega Elle Jaansalu ja Heido Laarne, uued nimed olid Kalev Raave, Arseeni Alberg, Ester Spriit, Arnold Kasela, Jüri Välbe, Aleksis Muru-tar, Laine Pill, Salme Kuningas, Kaljo Ilus, Jaak Juha, Hendrik Oissar, Lembit Rõuk, samuti kõik need vastutavad toimetajad.
Toimetust reorganiseeriti pidevalt. Tõlgi-masinakirjutaja ametikohalt tõusti osakonnajuhatajaks, aga vahel käis asi vastupidi.
Nende aastate ajaleheköidete sirvimine ei ole meeldiv ettevõtmine. Stalini teooria kohaselt pidi klassivõitlus pidevalt ägenema ja seepärast tuli klassivaenlasi ehk kulakuid ja nende käsilasi, igasuguseid lääne ees lömitajaid, vanu töörahva kurnajaid paljastada. Seda tehtigi.
Kaastööliste võrgu näitamise huvides kirjutasid ajakirjanikud lehes rohkete varjunimede all. Samuti on pöördumised ja heakskiiduavaldused igasugustele sel ajal toimunud aktsioonidele, mis ilmusid tuntud inimeste nime all, tegelikult lehemeeste valmis kirjutatud. Loodetavasti neid inimesi siiski informeeriti, et nad on kirjutanud sellise artikli või pöördumise.
Ajalehe toimetus ja talitus asusid Kalevi (Rüütli) 38. 1944. aastal oli kolm korda nädalas ilmunud ajalehe tiraaž 4487 eksemplari, mis 1947. aastaks kerkis 11 600ni ja järgnevatel aastatel langes, sest 1950. aastal tükeldati Pärnumaa rajoonideks. Seepärast läks 1952. aastal Töörahva Häält rahva kätte vaid 7356 eksemplari.