/nginx/o/2016/02/19/5064449t1hbab6.jpg)
/nginx/o/2009/08/24/225474t1h37fa.jpg)
Äsja lõppenud kergejõustiku maailmameistrivõistlused tõid eestlastele pigem kurvastust kui rõõmu, isegi õnnestumised kahvatusid kõrgeks aetud ootuste kõrval.
Kaupo Meiel: Parem pronksimees kui eikeegi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mikk Pahapill ajas kaugushüppes pilli lõhki ja Ksenija Balta võinuks igati kaheksandast kohast kõrgemale jõuda, kuid ei jõudnud. Kõige krooniks jäi Gerd Kanteri pronksmedal, mis iseenesest ju päästis meie esinduse Berliinis, see tähendab tõi kamba peale ikka medali ära, kuid tegelikult tähendas pronks kaasaelajate silmis pigem kaotust.
Omamoodi prohvetlikuks osutusid Eesti ühe praeguse esiatleedi enda sõnad, mida ta ütles Pärnu Postimeest Berliini MMil esindanud vabakutselisele ajakirjanikule Aino Siebertile. Nimelt sõnas Kanter enne võistlustulle astumist, et sportlane peab oskama kaotada.
“Kohustus tõestamiseks pole nii suur kui algaja sportlasena. Põhiline on teha võistlus ära ja kui keegi teine saab parema tulemuse, siis pole midagi teha, selle vastu ei saa kunagi,” ütles Kanter Pärnu Postimehele. Tõesti, midagi polnud teha, paremad tulemused tegid konkurendid Robert Harting ja Pjotr Malachowski.
Midagi pole teha, keegi ei saa lõputult võita ja kaotus peab varem või hiljem tulema. Selles ongi spordi mõte ja ilu. Kanteri medalikomplekt täienes ja võistluse vaatajad said kaasa elada haaravale spordietendusele.
Nii et pronksmedal on ikkagi parem kui mitte midagi. Küll teevad Pahapill ja Balta olümpiamängudel midagi ning ega Kantergi veel ketast põõsasse ole heitnud.