/nginx/o/2016/02/19/5064433t1h7a67.jpg)
/nginx/o/2008/12/04/100680t1h7671.jpg)
Läinud nädalavahetusel tähistati Eestis, Lätis ja Leedus laialdaselt 20 aasta möödumist Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva tähistamisest Balti ketiga.
Juhtkiri: Rõõm ja kurbus käsikäes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
70aastase pakti tühistas 24. detsembril 1989 NSV Liidu rahvasaadikute kongress. Alles hiljem said paljud rahvaasemikud aru, et sellega oli alla kirjutatud NSV Liidu surmaotsusele: see riik ja paljuski MRP tagajärjel tekkinud sotsialistlike riikide süsteem Euroopas oli määratud kaduma.
20 aasta taguseid sündmusi tähistati Balti riikides nii lennates, mootorratastel, joostes, koosolekute, raamatute kui uute dokumentaalfilmidega. Kolmel rahval oli põhjust rõõmustada. 18 aastat tagasi taastati Eesti iseseisvus vereta.
Selle aastatuhande esimesel sajandil on Eesti liitlaskohustustest lähtudes andnud oma panuse stabiilsuse loomisse maailmas. Pidupäeva õhtul Afganistanist tulnud kurb teade sunnib küsima: mis kasu on olnud Eesti vereohvritest Afganistanis, kus olukord on normaalsest veel kaugel?
Kaitsejõud on Afganistanis kaotanud kuus meest langenutena, 52 sõjaväelast on saanud haavata, neist 12 raskelt. Väikesele riigile on need suured arvud.
Lisagem siia kaotused aastaist 1979-1989, mil langes või suri haavadesse 36 Eestist pärit meest, neist 16 eestlast.
Suurbritannia sai Afganistanis 19. sajandil lüüa, valugrimassiga lahkus sealt 20. sajandil NSV Liit. Kas 21. sajandil on järg USA ja tema liitlaste käes?
Ilmselt pole kaugel aeg, kui Eesti ühiskonnas hakatakse üha pealekäivamalt küsima, mis asja on meie sõjaväelastel kaugele ja võõrale maale, kus meisse suhtutakse kui okupantidesse. Afganistani-missiooni tulevik ootab hindamist ja otsust.