Enn Hallik: Tegelikult läks meil Berliinis ju päris hästi

Enn Hallik. Foto: Ants Liigus

Mull, mille sees Eesti kergejõustiklased Berliini läkitati, oli ju üsna habras ja tuletas veidi meelde üht üsna hiljutist ühiskonnakorda. Et partei, valitsus ja komsomol on sussid jalga, dressi selga ja sõidupileti ostnud ning nüüd tuleb usaldust (mida toona paljudele osutati vaid korra) õigustada.

Meie mees ja ainult meie mees peab võitma, sest teisiti see lihtsalt lõppeda ei saa, muidu … Vedas alt, häbi, masendus jne. Nagu neid teisi, kes seal ka võistlevad, polekski. Või oleksid nad mõttetud tuhajuhanid, keda iga laps kringliks keerab.

Meie omad läksid Gerd Kanteri kulda ning Ksenija Balta ja Mikk Pahapilli medalit, Aleksander Tammerti finaalikohta ja portsu Eesti ning isiklikke rekordeid tooma. Tulid tagasi Kanteri pronksi, Balta kaheksanda koha ja Andres Raja napi isikliku margiga. Ainult? Mage? Lahja? Häbi?

Ei ole, tulgem mullist välja, tegelikult läks meil ju päris hästi. Kanteri, Balta ja Raja kiitmise kõrval võiks poetada hea sõna ka Tammertile, Marek Niidule, Kaie Kannale, Tiidrek Nurmele ja Mihkel Kukele, tunda kaasa vigastatud Sirkka-Liisa Kivisele, Märt Israelile ja Tanel Laanmäele. Üldse kõigile, sest lolli ei mänginud meie omadest Berliinis keegi.

Kui vaadata medaliriikide tabelit, siis läks Eestil koguni väga hästi. Meil on midagi ehk üks pronks, paljudel pole sedagi. Näiteks Itaalial, Kreekal, Valgevenel, Rootsil, Soomel, Lätil, Leedul, Brasiilial, Argentinal, Koreal, Indial, Indoneesial, Marokol, Iisraelil …

Lugege see nimistu veel korra üle, mõelge mõne riigi kergejõustikutraditsioonide, teise riigi rahvaarvu ja kolmanda riigi rahakoti üle.

Kui midagi järgmise suurvõistluse eel teisiti teha võiks, siis ehk tõesti poleks mõtet anda susse, dresse ja sõidupiletit kroonilistele põrujatele, parasjagu tõbistele ja neile, kes kunagi kusagil mingi normi täis kobistanud.