Tiina Ilves kirjutab vallatutest kasvatajatest

Tiina Ilvese raamat "Viis viimatist". Foto: Internet

Võrukeelse kirjaniku ja muusiku Aapo Ilvese ema Tiina toob oma raamatuga “Viis viimatist” lugeja ette vabalt valitud lõigu eaka lasteaiakasvataja argipäevadest.

Kuna aastates lasteaiatädi on vallatu ja eluterve, toob ta eesti keele avalikku ruumi ühe õpetliku gruusia vanasõnagi. “Tšto v vitrinje, to i v magazinje” kõlab selle elutarkuse venekeelne tõlge, vabalt rütmilises vormis eestindatult “mis on letis, see kotis”. Ning eemalt-kaugelt võiks selle väite vaste olla “kus suitsu, seal tuld”. Kuigi eestikeelse rahvatarkuse puhul puudub sooline elukogemus. Meie kultuuriruumis vaikitakse suguteoga seonduvast, oleme traditsiooniliselt nii ebaerootiline rahvas, kui üldse olla saab.

Tiina Ilvese kirjeldatav tubli tädi aga on seksikas. Või vähemasti huviline. Gruusia vanasõna käib nina ja isase varustuse omavahelise seotuse-sarnasuse kohta. Ja leebel lasteaednikul, kellest raamat jutustab, on kena komme piiluda bussi- ja saatejuhtide mehelikku ohukolmnurka. Tasane tante, kes ilmselt näeb üsna selline välja, nagu raamatukaanel pilvepiiril kõõluv emand Ilves ise, vaatab “Pealtnägijastki”, millise saatejuhi püksid tema riistvaralise väärtuse paremini esile toovad.

Me ei vaata või?

Vaatame küll. Ja sellepärast on kangesti muhe, et üks soliidne proua neist asjadest nii enesestmõistetavalt latrab, nagu istuks sõbrannaga köögis pliidi ääres ja sööks piimakohvi kõrvale sooja pirukat. Eelmises raamatus “Augustihambad” tunnistas Tiina Ilves ühe oma küpses eas naistegelase kohta, et tolle “jalgpallimuru on elu jooksul kõvasti tallamist saanud”. Oih!

Ja meie arvasime, et vanurite seksuaalsus sisaldub vaid küpsete inimeste ajakirjade nõuandenurgas. Kord aastas. Nagu seksuaalsus isegi. Tegelikult on kõik asjad palju intensiivsemad, kui pealt paistab.

Ilves jutustab peale malbete mammide salajase iharuse nende lihtsast argipäevast – voodist jahedasse tuppa tõusmisest kuni majas kaikuvate olmehäälteni. Ses mõttes sel pabertootel lugu justkui pole, et ta ei alga mingist vapustusest ega lõpe ühegi lahendiga. On suvalisest kohast algav ojake, mis ei lõpe. Kirjeldused-mälestused-pihtimused. Täpselt samasuguses rivis, nagu need meie elus ja teadvuses esinevadki.

“Viie viimatise” tagakaanele on pojast raamatutoimetaja Aapo Ilves asetanud tsitaadi Pärnu Postimehest: “Ilvese jutte pajatab meile naine rahva seast – kogenud, ent mitte kibestunud emand, kes oma ise- ja üksiolemises tahab elu jooksul naerdud naere ja poetatud pisaraid jagada.” Aapo Ilves kinnitab, et need tarkuseterad kehtivad praeguse raamatugi puhul. Kehtivad küll.

Kehtib koolitusfirma Vastus juhi Jelena Valter-Rootamme tarkuski ajast, mil ta päris edukalt mitu raamatut kirjastas: romaan peab jutustama mõne elukutse esindajast, kirjanikul tuleb rääkida kõrvalistele ja võhikutele, mis on ühe või teise ameti sees. Siis on isiklikud seiklused vürtsikamad-sügavamad. Väga õige!

Tiina Ilves kirjeldab vildakalt muiates kooselu opijärgse eksmehega, kelle praegune naine on juhtumisi tsüklis, kurdab õela kolleegi terava keele üle. Ja see kõik on nii suurelt väike ja hirmsalt ilus, et kas või nuta.

Proua Ilves on talletanud lasteaialaste kõnepruuki ja naljakaid pusimisi armastuse ja mõnuga. Ta tuletab seda ametit seestpoolt valgustades meelde, et kasvatajad on alati lasteaias olemas. Nad on esimesed ja viimased, kes ses mesitarus kohal – soojad ja usaldusväärsed, hoolimata sellest, mida elu ja mehed on nendega teinud.