Jaanus Ots: Individualismist ilustamata

Jaanus Ots. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Valimisliitude teemat käsitletakse praegu igast nurgast ja erakondadele ärategemine on saanud paljude lipukirjaks. Sellest tulenevalt tahaks juhtida tähelepanu olulisele aspektile, mis sel puhul tagaplaanile jääma kipub, – koostöövõimele.

Tegelikult pole kodanikule tähtis, millised erakonnad või valimisliidud võimule pääsevad, vaid see, kas suudetakse koos tegutseda ja kelle või mille huvides. Seepärast tahan siinkohal rääkida eesmärgipärase tegevuse hädavajalikkusest nii kogukonna, meeskonna kui üksikisiku rollis.

Teame, et kogukonna ülesanne on hoolitseda kõigi oma liikmete eest, meeskonna töö on kogukonna nimel teatud ülesanded eesmärgipäraselt ellu viia. Üksikisik täidab oma individuaalseid rolle, nagu ühiskondlikud tegevused ja pere eest hoolitsemine, aga kogu- ja meeskonnas on tal töine roll organisatsiooni üldise eesmärgi saavutamiseks. Lõppsiht on kogukondliku visiooni elluviimine.

Individualism versus kollektivism

Kõikumine eelmainitud mõttelaadis üksikult üldisele ja tagasi on järjepidev protsess. Eestlane kaldub oma olemuselt individualismi, hoolides rohkem iseenda ninaesisest ja vaadates kadedusega, kui naabril läheb paremini. Võrdluseks toon näiteks asiaadid, kes on kollektivistliku mõttelaadiga ja näevad edu võtit ühises tegevuses ühiste eesmärkide nimel.

Minu kogemus Nõukogude armeestki on selline. Eestlane oli eestlase sõber vaid siis, kui midagi vaja oli, muul juhul polnud kaasmaalaste peale mõtet suurt loota ja teise eestlase väärtus kahanes silmatorkavalt kas või uute paelte lisandumisel paguneile.

Samal ajal hoidsid armeenlased, grusiinid, aserbaidžaanid oma rahvuskaaslastega kokku, vaatamata teenistusaja või auastme erinevusele, ja olid sõbrad teistelegi.

Nii võingi öelda, et eestlased olid mulle sõjaväes pigem head tuttavad, sõber oli aga grusiin, kellele alati võis loota. Ka siis, kui eestlane pea ära keeras ja appi ei tulnud.

Nõnda tundubki, et meie rahvuslik omapära on üksi viriseda, mitte mingil juhul teha koostööd. Vahel tundub, et eestlasi seob ainult laulupidu, muul ajal oleme üksteisel kõris kinni.

Valimisliitude liidud

Oma kirjutises rubriigis “Nädala tegu” näeks Kaupo Meiel ühe võimalusena pärast valimisi Pärnus võimul valimisliitude liitu (vt Kaupo Meiel, “Valimisliitude liit”, PP 18.08).

Huvitav mõte, aga kas see muudaks midagi?

Küsimus on ju siingi selles, et kui teatud inimesed ei soovi liituda erakondadega ja kandideerivad valimisliidu nimekirjas, siis miks ei suuda nad juba praegu moodustada pigem ühte ja korraliku nimekirjaga valimisliitu, vaid pürgivad üksteise võidu võimule eri liidukeste eesotsas? Mis neid takistab, kui oletada, et maailmavaateliselt nad nii erinevad polegi, välja arvatud ehk Tiit Madisson?

Pärnu maavanem Toomas Kivimägi astub paljudele rõõmustava uudisena linnapeakandidaadina valimistulle oma valimisliidu eesotsas, samal ajal on see petumanööver juba eos.

Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Monika Tõniste kommenteeris hiljuti Pärnu Postimehe veergudel, et uue avaliku teenistuse seaduse jõustumisajaks on kavandatud alles 1. jaanuar 2011. Seega ei saa Kivimägist linnapead veel niipea.

Valimiste-eelsel perioodil oleksid sellised sammud eristumise mõttes isegi arusaadavad, kuid elu on näidanud, et niisugune tegevus jätkub pärast kõikvõimalike koostöölepete ja koalitsioonilepingu allkirjastamistki. Pärast käesurumist ja oleme-sõbrad-edasi-naeratust algab kahjuks kohe töö tagatubades, et oma vastse(te)le partneri(te)le ära teha.

Kambakraatia või meeskonnatöö

Miks räägitakse meeskonnatööst poliitikas pidevalt ainult halvustavalt kui kambakraatiast ja millestki pahelisest? Osa tublisid kodanikke on hakanud seda lausa kriminaalseks pidama.

Oma väikluses ja sellest tulenevas jõuetuses oleksime ehk valmis varsti teatud erakonnad keelustama ja nende liikmeid karmilt karistama – kuuluvuse eest ikka. Seda on ju ette tulnud ja paljud meie kaasmaalasedki mängisid selles aktiivset rolli. Unustame, et ainult koostöös peitub jõud ja vaid nii õnnestub ühiseid eesmärke täita.

Meie omariikluse alustala peaks olema tugev kogukonnatunnetus, selles mängib suurt rolli juba lastetuba. Kui me ei mäleta, mis vanaisad meile on rääkinud, ega oska hinnata pereväärtusi, on raske oodata mõistmist ja koostöövalmidust laiemas plaanis. Ikka unustame, millistele alustele tuginevad demokraatlikus ühiskonnas valimised.

USA president Abraham Lincoln on iseloomustanud demokraatiat kui rahva võimu. Võimu, mida teostab rahvas, tehes seda enda jaoks. Rahvas valib ja tema esindajad on tema enda nägu. Paraku. Samal ajal on valimised paljudele inimestele ainus sisuline kontakt valitsemisega.

Reaalsed teod

Kui õige prooviks seekordsetel valimistel individualismi ja kitsarinnalisuse maha suruda ja vaataks meid ümbritsevat avatuma pilguga. Poliitikud on ju ainult vahendid meie elukeskkonna paremaks muutmisel.

Märkaks muutusi ja hindaks tehtut, selle kaudu mõistaks kogukonna kokkuhoidmise ja meeskonnatöö vajalikkust. Ühtlasi hindaks inimesi nende reaalsete tegude, mitte ilusa jutu järgi. Siis saaks järgmiseks neljaks aastaks valituks osutunud seltskond meile kõigile senisest vastuvõetavam.